Coraline (2009)

Eelmine laupäeval sai koos Ove, Priidu ja Kaituga mu maahäärberis istutud, head filmi vaadatud ja viskit mekitud. Ove oli seejuures kõigi hämmastuseks kaine autojuht. Minu endaga juhtus aga selline häbiväärne lugu, et nädala väsimusest ja hilisest kellast tingituna jäin kesk viimast filmi unne. Ärkasin alles lõunapaiku Priidu krabistamise peale. Nähes, et ma ka üleval kargas mees diivanilt püsti ning segas endale päeva alustuseks suure coca&cola ja wishkey kokteili. Ajasin siis end ka üles, näitasin meie noorele loodusvarade hoidjale raudteejaama suuna kätte ja jäin mõtisklema kuidas oleks kõige õigem viis pühapäev õhtusse saata. Meenus, et eelmine päev oli sõbra isa lahkelt pakkunud mahlapressi kasutada, juhul kui veel õunu (teate küll, need imelikud punnid millede söömise tõttu meie esivanemad paradiisist välja aeti) jagub. Õunu jagus pealiskaudse visuaalse vaatluse järgi puude latva ohtralt seega otsisin mullase kartulikoti välja ja tegelesin järgmised paar tundi tihenevas-vaibuvas seenevihmas värisevate kätega roheliste, mõrudate, kerajate junnide puu otsast alla rebimise ning kotti toppimisega. Kampa lõi ka veel kass kes kõrgematel okstel turnis ning mõningaid raskemaid õunu mulle pähe kukutas. Täis koti tassisin koos piimamannerguga autosse ja vurasin sõbrapoole. Press oli räästa all veel täiesti üleval nii, et edasine aeg kulus kuni hämardumiseni õunade lödistamisele ja lödi pressi alla ladumisele. Gurmaanina sai segusse lisatud veel ebaküdooniaid ning kuna hoog oli sees siis tegime ära ka viimased allesjäänud kohalikud pabulad. Kokku tuli sada liitrit mahla, millest 40 ära omastasin ja tagasi punkrisse vedasin. Teel muretsesin veel kaheksa kilo suhkrut ning plastiliini, et mögin hiljem kenasti klaaspudelitesse kallata ning käima ajada. Igaljuhul peale seda kõike tuli mõte, et võiks end tubliduse eest premeerida ühe hea filmiga. Nii seadsin end siis tagasi sõbra poole, vajusin diivanisse ja käsutasin tal oma TV ja helisüsteemi demonstreerida mõne korraliku HD kvaliteedis kinupildiga. Sõelale jäänud Coraline oli väga mõnus vaatamine. Jah, nukud polnud võibolla Henry Selick'ul seekord küll sama lahedad kui varasemas multikas The Nightmare Before Christmas (1993) ja Neil Gaiman'i jutukeses, mis käesoleva filmi aluseks, puudus Sandmanilik teravus ning fantaasialend. Kuid sellest hoolimata oli mõlemale mehele omane ja mulle meeldiv stiil tunda. Näiteks see maailma sisse peidetud teine maailm oli äratuntav Gaimanilik lahendus, ning maja nö varjus elav kuri nukumeistrist deemon ja tema looming väga stiilne nii ideelt kui Selicu poolt loodud visuaalilt. Lisaks ei olnud sisu üle pingutatud ega laskutud melodraamasse. Oli veidike süngust ja mõningaid kummalisi jooni mille tõttu arvatavasti polnud film kinodes väga edukas. Ka HD pilt oli kena, olin siiani selle tehnika suhtes üsna skeptiline kuid nähtu kvaliteet avaldas sügavat muljet. Muide ei viitsinud uurida aga tundus ,et tegemist ikka sellise pool-nukufilmiga, palju graafikast jättis vähemalt väga CGI mulje, siia multikasse see kusjuures isegi sobis ja arvutigraafika täiendas kenasti riide ja vineeri abil loodut. Mis aga puutub veini siis see peaks kevadeks valmis saama, astuge läbi ja kostitan. 8/10 Ka minu flätis on üks salapärane kohe peldiku vastas asuv uks, panin selle igaksjuhuks nüüd tugevamalt riivi.