Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb (1964)

Eelmine nädal astusid ootamatult läbi Kairi väikesed sugulased, kuna oli hirm ,et noorema generatsiooniga tea kui hästi ka jutule saab siis otsustasin parem mõne hüva meeltlahutava filmi peale panna. Kuid õnnetuseks hakkas just siis tehnika streikima ning enamuste plaatide pealepanek osutus võimatuks. Nii jäigi siis silma alla ammune suur lemmik Dr Strangelove ja otsustasin noori pisut harida. Tegemist on päris tuntud filmiga millest ka Xipe hiljuti juttu teinud nii ,et pikemal sisututvustusel arvatavasti vajadust pole. Põhineb see Peter George romaanil Red Alert (1958). Kubrickule olevat raamat väga meeldinud kuid leidis ,et realistlikke või võltsdokumentaalseid filme tuumasõjast on juba piisavalt ning sedavõrd karmi teemat tuleks võtta pigem läbi musta huumori nii ,et seosed raamatuga olevat üldiselt suhteliselt kerged. Viimasepäeva masina konseptsiooni autoriks on aga Ameerika sõjaväe stateeg Herman Kahn kes kirjutas sellest 1960nda aasta teoses “On Thermonuclear War” väites, et mõlemal poolel on juba selline masin olemas. Ei imestakski selleüle eriti, olen ühest vanast tuumatehnikat käsitlevast populaarteaduslikust raamatust isegi lugenud kuidas USA katsetas 60nendatel seda kas ahelreaktsioon võiks levida pommi veealusel lõhkamisel ka ümbritseva raskevesiniku (või mis seal sees ongi, olen füüsikas nõrk) osakesipidi edasi muutes nii kogu ookeani üheks suureks pommiks. Ameerika kohta väga julge ja kriitiline film või poliitiline satiir nagu tarkades veebides öeldakse. Kõik keerleb ikkagi kunagise tavalise ameeriklase number üks hirmu ümber ehk tuumasõda ja kommud. Nüüd kui massilise tuumasõja oht on kahanenud ja nõukogude liit lagunenud mõjub film kindlasti pisut teistmoodi, tollal oli see inimestele küllap võimalus enda sügavate hirmude üle naerda. Umbes nagu horror pakub võimalust enda mitmesugustesse surmahirmudesse naljaga suhtuda ja nii neist ehk ka vabaneda. Praegusele vaatajale tundub kõik kindlasti kaugem ja ebamaisem. Samas ei saa kindlasti ka öelda ,et teravus oleks kadunud. Esimene vaatamiskord oli mulle küll päris mõjuv ja meeldejääv kogemus. Filmi headuse üheks vaieldamatuks allikaks on kindlasti värvikad tegelased ja head näitlejad. Esiteks muidugi Peter Sellers enda kolme rolliga kus ta mängib nii inglise kõrget ohvitseri, ameerika presidenti kui dr strangelovet. Teine mitte kehvem tegelane on George C. Scott'i kindral 'Buck' Turgidson. Kolmas oleks ühe B52 piloot Major T. J. "King" Kong - mõnusalt ülemängitult stereotüüpne kauboi ja jänki. Need tegelased on kinkinud filmiajaloole hulga meeldejäävad stseene nagu: tuumapommiseljas ratsutamine, müntide hankimine telefoniaparaadile ,et helistada presidendile, Dr Strangelove presidendile hail hitlerit viskamas ja iseennast kägistamas ning vestlus (pisut purjus ja melanhoolses meeleolus) Venemaa riigisekretäriga kuidas üks kindralitest on läinud pisut "funny in the head". Ahjah oleks peaaegu unustanud sellise tegelase nagu Sterling Hayden'i Jack D. Ripper kes kõik toimuvad sündmused algatab suures hirmus enda väärtuslike kehvadelike mürgitamise pärast kommude poolt. Kõige rohkem on mul kahju ,et joviaalne vana natsteadlane dr Strangelove suhteliselt vähe ekraaniaega saab. Tegemist on tüübiga kes arvatavasti ka Hitlerile omal ajal punkris hüva nõu jagas ja kellepuhul on tunda ,et filmi lõpule järgnevates sündmustes temast uus ameerika ühendtuumavarjendite liider saab. Mõnus vihje on veel filmi lõpus kui maailmahukk on juba kindel ning venelaste saadik hiilib nurka ja asub uur-fotokaga agaralt pildistama - suht selgelt antakse mõista ,et kumbki pool ei ole kogemusest halligi õppinud ja külm sõda ning võitlus jätkub nüüdsest sada meetrit maa all sahtides ja käikudes. Minu noored vaatajad tundus jäid ka rahule, kurdeti küll pisut liialt pikkade ja tehniliste stseenide üle kui B52 meeskond valmistub pommi heitma või tegeleb hooldustöödega. Minule aga vastupidi need meeldisid. Humoorikas oli näiteks juba vaadata kuidas tolleaegse tehnoloogiaga oleks kulunud kolmest numbrist koosneva parooli mõistatamiseks tervelt kaks päeva ja kuidas igale süsteemile oli tehtud varusüsteem ja varule veel omakorda varu aga lõpuks tuli ikkagi käsitsi kõike tööle panna. Mõnus on ka lõpus mängitav Vera Lynn laul "We'll Meet Again" kus taustal plahvatavad vesinikpommid muudavad loo sõnumi eriti irooniliseks. Seoses selle lauluga meenub ka omapärane kogemus möödunud suvest. Sõitsin autoga tihedas udus võrumaa kandis Elva suunas kui algas päikesetõus ning raadiost hakkas kostma ülalnimettud lugu. Kõige selle koosmõjul tekkis täiesti reaalne kõhedustekitav tunne justkui tõesti oleks tuumasõda ümberringi vallapääsenud. Käsi jälle vigurdab Te ütlesite kümme naist ühe mehe kohta? you just can't expect a bunch of ignorant peons to understand a machine like some of our boys If the pilot's good, see, I mean if he's reeeally sharp, he can barrel that baby in so low... oh you oughta see it sometime. It's a sight. A big plane like a '52... varrrooom! Its jet exhaust... frying chickens in the barnyard! Aga sina vastutad coca cola kompanii ees! Pildil olevat loosungit rõhutati korduvalt Gentlemen, you can't fight in here! This is the War Room. Major T. J. "King" Kong: Well, I've been to one world fair, a picnic, and a rodeo, and that's the stupidest thing I ever heard come over a set of earphones. You sure you got today's codes? Kuskilt meelde jäänud ,et sarnase sisuga ellujäämispakk oli ka päriselt lenduritel kaasas. President Merkin Muffley: You mean people could actually stay down there for a hundred years? Dr. Strangelove: It would not be difficult, Mein Führer. Nuclear reactors could - heh, I'm sorry, Mr. President - nuclear reactors could provide power almost indefinitely. Ja murdmatu kood. Kodune solaarium 50nendate beibele Originaalne lõpp oli aga selline... Meenus kangest selline hüüdlause nagu "hüvasti sinine esmaspäev" 10/10