teisipäev, 20. jaanuar 2009

Conquest of Space (1955)

Sisust (spoileritega): Vana armeekindral valitseb karmikäeliselt maa orbiidile ehitatud rattakujulist ja silmnähtavalt militaarset jaama. Samal ajal juhib ta ka raketi ehitust millega plaan kuule lennata ja jageleb oma pojaga kes kipuks pigem maale tagasi enda noore naise kaissu. Ükshetk tuleb maalt aga teade ,et otsustasime poistega, tühja sest kuust, homme lendate hoopis marsile. Kindral küll kõhkleb kuid käsk on käsk. Meeskonda valib ta veel sakslasest memmepoja, elektroonikust jõmmi kelle teadmised kosmoselennu alal tunduvad väga piiratud ja jaapanlase. Viimane peab kurva kõne kuidas neid pilukaid vaadatakse kui naljanumbreid - elavad paberist majas sest puitu pole, kasutavad söögipulki kuna metalli samuti napib ja väikesed on seepärast ,et süüa vähe. Aga marsilt kavatseb ta avastada piiramatult väärtuslikke maake mis lõpuks ka tema rahva suureks muudavad. Peale kõhklusi liitub kindrali salgaga veel ta poeg ning peale väljalendu leitakse kolistamise järgi raketist jänesena vana Kindrali äärmiselt loll kuid temasse siiralt kiindunud paksukesest lahingukaaslane. Edasi muutuvad sündmused traagiliseks - rakett satub meteooripilve, sakslane saab surma, kindralil tuleb pidada matuseteenistus avakosmoses ning ta hakkab üha rohkem ja rohkem piiblisse süvenema ja leidma ,et jumal pole ikka kuskil seal lubanud inimestel kosmoses peremehetseda. Asi viib lõpuks selleni et sõjamees hullub ning üritab korduvalt raketti hävitada kuni rüseluses enda pojaga surma saab. Enamvähem ühes tükis on siiski marsile jõutud. Jaapanlane üritab seal hullumeelse naeratuse saatel võililli istutada. Ülejäänud meeskonnale on aga shokiks ,et nad ei saagi kohe tagasi lennata vaid peavad ootama mitu kuud kuni planeedid taas sobivas asendis. Mingihetk kindrali poeg siiski mehistub ja päästab tähelaeva. Käesolevat filmi oli juba seepärast huvitav vaadata ,et hajutab muljet nagu vaid venelastel oleks äärmiselt naiiv-primitiivne arusaam olnud kosmoselennust 50nendatel. Ameeriklastel tundub oli see veel õudsem. Kusjuures üllatuseks pole selles filmis jänkisid sugugi väga palju paremas valguses näidanud kui seda tehti näiteks 220 päevas tähelaevas venelaste poolt. Arvasin enne vaatamist ,et kosmonautite näidatakse kui kõiki loodusjõude trotsivaid terasest kangelasi aga tegemist oli hoopis üsna vastumeelselt orbiidile saadetud ebastabiilse sõjaväerühma. Venelaste 220 päeva tähelaevas või Planeta Bur (1962) on sellest filmist kindlasti peajagu üle. Esimene pisut julgema-põnevama ja kohati isegi campima sisu poolest ja teine kordades kobedamate effektide pärast (ja need armsad dinod ka). Kuigi taustad olid maalitud mõnusalt värvikad oli vahepeal näiteks kosmosejaam ikka silmaga nähtavalt niidiotsas rippuv ja üldiselt oli nagu peale värvi ja heli vähe edasi arenetud 26a taguse Frau im Mond (1929) juurest. Ega samas ilmaasjata ei käinud väidetavalt lääne resisöörid Pavel Klushantsev'i juures isegi hulk aastaid hiljem ametit õppimas Ei suutnud netist otsides seda kinnitavat infot siiski leida aga vähemalt nii mulle üks vene ulme fanaatik rääkis. Nii ,et kuigi muigama võttis ikka pidevalt, jäi ikkagi tsuti lahjaks, oleks rohkem huumorit või fantaasialendu lootnud. Üritati küllap liiast joonduda tolleaegse teaduse ettekujutuste järgi kosmoselennust ja marsil toimuvast. Jõulud marsil Kosmosejaama kinoprogramm Absurdne tundus ,et samal ajal kui teised kosmosejaama liikmed õgisid kastide viisi kalkuneid ja sealiha pidid marsile lendajad, kamraadide naeru saatel, vaid tablette neelama. 5/10

3 kommentaari:

notsu ütles ...

Aga mulle meeldis see plakat ehk "Astronaudid pissimas".

metsavana ütles ...

hehe, see on jah muhe.

higgins ütles ...

Hehe, pissivad jah. Ma jäin bikiinišõud vaatama ja ei märganudki. =P