Tegelikult kui rääkida vene horrorist siis ma olen tõsiselt ja ikka tõesti väga imestunud ,et selline asi olemas on ja juba 60nendatel eksisteeris. Mulle on raamatutest alati mulje jäänud ,et selliseid stsenaariumeid ei lastud kontrollidest läbigi. Meenutagem või Palametsa filmiraamatu verist sõimu lääne horrori suunas või kuidas Horrori-Märuli zanrit juba sellises lasteraamatus nagu Totu Kuul naeruvääristati - kui Totu käis kuupeal kapitalistide kinos horrorit vaatamas ja pärast nägi terve öö unes kuidas teda ajasid gänsterid ja ta sõber masuuditsisterni uppumist jne, selliseid näiteid võiks tuua kümmneid. Märulit vene rahvas siiski nõudis ja siis tehti seda tundub maskeeritult. Näiteks suure isamaasõja ja valgete peksmise sildiall, meenutage või Tabamatuid Tasujaid, päris ohtralt oli ju löömingut. Horror läks ju siis laste ja muinasjutufilmide sildialla. Huvitava paraleelina tuleks tänapäeva ja nõukogude lastefilmide vahena välja tuua muide see ,et tänapäeval joomist propageerida tundub ei tohi, verd aga võib olla tsisternide viisi - Vii's näiteks verd ei poetata tilkagi, kuid viina joovad tegelased nagu kuradid iga veidi aja takka ja tasakesi taustal. Samas tundub see lähenemine palju ehedam ja silmakirjavabam. Kasakad ja venelased eks trimpasid kindlasti kõvasti. Ning kui üheltpoolt tänapäeva filmides tõmmatakse joomingustseenid filmist maha siis teisalt võib tänaval näha küllaga pilte kus bussipeatusse kleebitud pilt mil hiiglaslik alasti libu viinapudelit lakkub ja selle ümber ajavad mudilased üksteist taga või teevad lumesõda.
Tegime muide Blondiga peale Garini ja Vii koos vaatamist kokkuleppe ,et mina kirjutan alguses esimesest ja tema teisest, siis pole asjatust segadust ja sotstöö raames toimuvat tavapärast võistlust kumb ennem. Laualt aga ei puudunud meilgi väike viinake ja marineeritud seened - Blondi enda nopitud ja kupatatud.
Tulles nüüd Filmi juurde tagasi siis see baseerub 19 sajandi vene kirjaniku Nikolai Gogol'i novellil. Sama loo järgi on mõnevõrra hiljem teinud Mario Bava oma (väidetavalt legendaarse) Black Sunday, mis tuleb kindlasti endale ka hankida. Peategelaseks on noor preestriõpilane nimega Khoma Brutus kes saab seminarist, tont nüüd teab kas vaba nädalavahetuse või koolivaheaja , ning asub hoolega koos kahe sõbraga tähistama. Viin saab peatselt otsa ja sõbrad avastavad end eksinult ühe talu väravate taga kus lahke vanamutike on heameelega nõus ulualust pakkuma. Sõbrad majutatakse kenasti mööda talu laiali. Varsti tuleb aga vanamutike tagasi ja asub Khoma't ahistama. Taga targemaks - ronib veel preestrile kukile ning läheb temaga viimase palvetest hoolimata lendama. Nõial saab aga varsti kütus otsa ja nii potsatavad mõlemad maha. Munk krahmab seepeale maast malaka ja kukub vanamoori nüpeldama, pekstes vaesekese lausa poolsurnuks. Peale keretäie saamist muutub nõid imekauniks tütarlapseks. Seda tempu nähes ütlevad preestri närvid üles ja ta põgeneb. Jõudnud tagasi seminari tuleb temaga peatselt rääkima asutust juhtiv papp kes teatab ,et lähistel on ühe lugupeetud ja rikka kasaka noor tütar surnud ning tüdruku viimane soov oli ,et just meie peategelane hoolitseks ta matuste eest ja veedaks ka kolm ööd kirikus surnuvalves. Noormehe (ja vaatajate) süvenevad kahtlused saavad peatselt kinnitust - neiuks pole tõesti keegi muu kui nõid ise.
Filmi kindlas plussiks on fantastiline visuaalne pool ja suurepärased tegelaskujud. Kaunilt on kujutatud vene maastikku, õigeusukirikuid ning eriti muidugi kasakaküla ja viimase asukaid, horrorit ennast on vähem - pigem salapära ja kõhedus. Omalajal pani kindlasti lapsed ja nende vanemad õudusunenägusid nägema kuid tänapäeva inimene on rohkem karastunud. Melu on igaljuhul lahe, seapõrsad jooksevad ringi, lehmad mäletsevad teeääres ja neiud karjatavad hanekarju. Kasakad ise on ka ehedad ja toredad tutiga peas ja võimsate vuntsidega, viina nagu juba ka varem öeldud, võtavad mehemõõduga ja nuusutavad mõnuga sibulakest peale. Äraostmatud ja oma isandale truud mehed teavad küll isegi ,et nende bossi tütrega polnud asjalood päris korras ja tunnevad siiralt noorele papile kaasa, niipalju kui vähemalt kasaka au lubab tunda, kuid käsk on käsk ja kohustus on selline. Kirik, kus peamine tegevus toimub, on nagu Blond ka märkis tõesti hoopis teistmoodi kujutatud, kui lääne horrorites, kui viimastes on see püha pind ja pelgupaik kuhu pakku joosta, siis siin filmis ehe deemonite pesa, värav meie maailma ja teispoolsuse vahel. Ka preester unustab sellises nikerdatud ja vanas pehkinud
kohas, kus ikoonidelt deemonlikud pühakud punnis silmadega jõllitavad, kiirelt kõik kristlikud
kombed ja võtab ellujäämiseks appi paganlikud tarkused. Ühel kriidiringil paistab olevat tõesti rohkem mõju kui kogu piibli palvetel. Ega nõid oponendina ka könn pole - tuiskab kirstuga nagu kratt laeall ringi ja kui oma hammas peale ei hakka kutsub appi tumedamad jõud, väiksema kaliibriga paharettidest vana tohletanud Vii'ni välja.
Lõpuks välja ilmunud vii oli minuarust just vanale iidsele deemonile sobilikus vormis. Üks õige deemon peakski nägema välja nagu vana idutanud ja mullane kartul mida hoitud terve talve sügaval keldrisalve hallitanud põhjas. Eks elutingimused ole ühel deemonil võibolla vaat ,et hullemadki kui tavalisel kartulil. Pigem võiks ebaloomulikuks nimetada seda kui selline tuhandeaastane peletis mõnes moodsas fimis enda kartulikeldrist välja veab ja kukub koheselt hundiratast viskama ja hüppeid tegema nagu noor põder nii ,et vaid idamaised võitluskunstid suudavad olendi maha rahustada. Lebage juba nädal haigevoodis vähese liikumisega
ja vaadake kui kanged siis liigesed pärast on ja mis nägu peeglist vastu vahib. Fantastiline koht on veel see kus enne oma viimast ööd noor papp viinakest joob ja põrgulist tantsu keset külaväljakut vihub, fantastiline. Pole midagi öelda. Kõige omataolisem horror mida ma näinud olen, küll mitte just väga hirmutav kuid piisavalt kõhe, äärmiselt atmosfäärikas ja ehe. Lisalugemist veel neile, keda asi huvitama hakkas,
Blondi blogist ja
Muda omast.
Ausõna, tabagu mind välk kui valetan.
Kohalik ühistransport
10/10
Postitused
Tegelikult kui rääkida vene horrorist siis ma olen tõsiselt ja ikka tõesti väga imestunud ,et selline asi olemas on ja juba 60nendatel eksisteeris. Mulle on raamatutest alati mulje jäänud ,et selliseid stsenaariumeid ei lastud kontrollidest läbigi. Meenutagem või Palametsa filmiraamatu verist sõimu lääne horrori suunas või kuidas Horrori-Märuli zanrit juba sellises lasteraamatus nagu Totu Kuul naeruvääristati - kui Totu käis kuupeal kapitalistide kinos horrorit vaatamas ja pärast nägi terve öö unes kuidas teda ajasid gänsterid ja ta sõber masuuditsisterni uppumist jne, selliseid näiteid võiks tuua kümmneid. Märulit vene rahvas siiski nõudis ja siis tehti seda tundub maskeeritult. Näiteks suure isamaasõja ja valgete peksmise sildiall, meenutage või Tabamatuid Tasujaid, päris ohtralt oli ju löömingut. Horror läks ju siis laste ja muinasjutufilmide sildialla. Huvitava paraleelina tuleks tänapäeva ja nõukogude lastefilmide vahena välja tuua muide see ,et tänapäeval joomist propageerida tundub ei tohi, verd aga võib olla tsisternide viisi - Vii's näiteks verd ei poetata tilkagi, kuid viina joovad tegelased nagu kuradid iga veidi aja takka ja tasakesi taustal. Samas tundub see lähenemine palju ehedam ja silmakirjavabam. Kasakad ja venelased eks trimpasid kindlasti kõvasti. Ning kui üheltpoolt tänapäeva filmides tõmmatakse joomingustseenid filmist maha siis teisalt võib tänaval näha küllaga pilte kus bussipeatusse kleebitud pilt mil hiiglaslik alasti libu viinapudelit lakkub ja selle ümber ajavad mudilased üksteist taga või teevad lumesõda.
Tegime muide Blondiga peale Garini ja Vii koos vaatamist kokkuleppe ,et mina kirjutan alguses esimesest ja tema teisest, siis pole asjatust segadust ja sotstöö raames toimuvat tavapärast võistlust kumb ennem. Laualt aga ei puudunud meilgi väike viinake ja marineeritud seened - Blondi enda nopitud ja kupatatud.
Tulles nüüd Filmi juurde tagasi siis see baseerub 19 sajandi vene kirjaniku Nikolai Gogol'i novellil. Sama loo järgi on mõnevõrra hiljem teinud Mario Bava oma (väidetavalt legendaarse) Black Sunday, mis tuleb kindlasti endale ka hankida. Peategelaseks on noor preestriõpilane nimega Khoma Brutus kes saab seminarist, tont nüüd teab kas vaba nädalavahetuse või koolivaheaja , ning asub hoolega koos kahe sõbraga tähistama. Viin saab peatselt otsa ja sõbrad avastavad end eksinult ühe talu väravate taga kus lahke vanamutike on heameelega nõus ulualust pakkuma. Sõbrad majutatakse kenasti mööda talu laiali. Varsti tuleb aga vanamutike tagasi ja asub Khoma't ahistama. Taga targemaks - ronib veel preestrile kukile ning läheb temaga viimase palvetest hoolimata lendama. Nõial saab aga varsti kütus otsa ja nii potsatavad mõlemad maha. Munk krahmab seepeale maast malaka ja kukub vanamoori nüpeldama, pekstes vaesekese lausa poolsurnuks. Peale keretäie saamist muutub nõid imekauniks tütarlapseks. Seda tempu nähes ütlevad preestri närvid üles ja ta põgeneb. Jõudnud tagasi seminari tuleb temaga peatselt rääkima asutust juhtiv papp kes teatab ,et lähistel on ühe lugupeetud ja rikka kasaka noor tütar surnud ning tüdruku viimane soov oli ,et just meie peategelane hoolitseks ta matuste eest ja veedaks ka kolm ööd kirikus surnuvalves. Noormehe (ja vaatajate) süvenevad kahtlused saavad peatselt kinnitust - neiuks pole tõesti keegi muu kui nõid ise.
Filmi kindlas plussiks on fantastiline visuaalne pool ja suurepärased tegelaskujud. Kaunilt on kujutatud vene maastikku, õigeusukirikuid ning eriti muidugi kasakaküla ja viimase asukaid, horrorit ennast on vähem - pigem salapära ja kõhedus. Omalajal pani kindlasti lapsed ja nende vanemad õudusunenägusid nägema kuid tänapäeva inimene on rohkem karastunud. Melu on igaljuhul lahe, seapõrsad jooksevad ringi, lehmad mäletsevad teeääres ja neiud karjatavad hanekarju. Kasakad ise on ka ehedad ja toredad tutiga peas ja võimsate vuntsidega, viina nagu juba ka varem öeldud, võtavad mehemõõduga ja nuusutavad mõnuga sibulakest peale. Äraostmatud ja oma isandale truud mehed teavad küll isegi ,et nende bossi tütrega polnud asjalood päris korras ja tunnevad siiralt noorele papile kaasa, niipalju kui vähemalt kasaka au lubab tunda, kuid käsk on käsk ja kohustus on selline. Kirik, kus peamine tegevus toimub, on nagu Blond ka märkis tõesti hoopis teistmoodi kujutatud, kui lääne horrorites, kui viimastes on see püha pind ja pelgupaik kuhu pakku joosta, siis siin filmis ehe deemonite pesa, värav meie maailma ja teispoolsuse vahel. Ka preester unustab sellises nikerdatud ja vanas pehkinud
kohas, kus ikoonidelt deemonlikud pühakud punnis silmadega jõllitavad, kiirelt kõik kristlikud
kombed ja võtab ellujäämiseks appi paganlikud tarkused. Ühel kriidiringil paistab olevat tõesti rohkem mõju kui kogu piibli palvetel. Ega nõid oponendina ka könn pole - tuiskab kirstuga nagu kratt laeall ringi ja kui oma hammas peale ei hakka kutsub appi tumedamad jõud, väiksema kaliibriga paharettidest vana tohletanud Vii'ni välja.
Lõpuks välja ilmunud vii oli minuarust just vanale iidsele deemonile sobilikus vormis. Üks õige deemon peakski nägema välja nagu vana idutanud ja mullane kartul mida hoitud terve talve sügaval keldrisalve hallitanud põhjas. Eks elutingimused ole ühel deemonil võibolla vaat ,et hullemadki kui tavalisel kartulil. Pigem võiks ebaloomulikuks nimetada seda kui selline tuhandeaastane peletis mõnes moodsas fimis enda kartulikeldrist välja veab ja kukub koheselt hundiratast viskama ja hüppeid tegema nagu noor põder nii ,et vaid idamaised võitluskunstid suudavad olendi maha rahustada. Lebage juba nädal haigevoodis vähese liikumisega
ja vaadake kui kanged siis liigesed pärast on ja mis nägu peeglist vastu vahib. Fantastiline koht on veel see kus enne oma viimast ööd noor papp viinakest joob ja põrgulist tantsu keset külaväljakut vihub, fantastiline. Pole midagi öelda. Kõige omataolisem horror mida ma näinud olen, küll mitte just väga hirmutav kuid piisavalt kõhe, äärmiselt atmosfäärikas ja ehe. Lisalugemist veel neile, keda asi huvitama hakkas, Blondi blogist ja Muda omast.
Ausõna, tabagu mind välk kui valetan.
Kohalik ühistransport
10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar