Trauma (1993)

Vahepeal on filmidega paus sisse tulnud sest sai Estconil käidud. Alguses ei plaaninud ma üldse minna ning viimase minuti ümbermõtlemises tuleb süüdistada Ove ja Trashi (täpsemalt mineku tagamaadest ja sõidust on Ove juba päris põhjalikult kirjutanud ja ei viitsi korrata). Kohapeal jäi ka filmivaatamine suhtkoht soiku sest esimene öö peksti kinosõbrad majaperemehe poolt poole REC'i pealt konkreetselt õue telki ning teine õhtu(öö) kippus minujaoks liiga ebakaine olema. Pealegi ei läinud netis väljakuulutatud filmidest vist ühtegi käiku väljaarvatud venekeelne Katedra(2002)? ja seesama pooleldi vaadatud REC. Põhiliselt näitas Zurgutt (vähemalt kui ma läheduses viibisin) Lexx'i ja Monthy Pythoni küll häid aga kordi vaadatud episoode nii ,et istusime Pronto ja Harglaga hoopis filmitelgi taga ja rääkisime (vist) zombifilmidest (päris täpselt ei mäleta) ja ma magasin maha ka Dr. Horrible's Sing-Along Blog'i. Aga ega ma ei tulnudki sinna filme vaatama ja kino + ulmet sai igaljuhul niisamagi piisavalt. Kaks viskit oli kokkuvõtteks vähe hoolimata sellest ,et jooki pakuti teistepoolt lisaks. Kogu üritusele pani aga punkti grillimine funeral doom'i saatel pühapäeva hommikul kell 6-7. Tuleb nõustuda Lauriga ,et selle näol oli tegemist Estconi lahedaima hetkega. Trauma vaatasin juba eelmine nädal ja ajanappusel jäi üles tähendamata. Ning kuna midagi uut pole tõesti peale tulnud siis hea vana võlga kustutada. Sisust: Anorektikust tüdruk (Asia Argento) põgeneb psühiaatriast ning püüab ensetappu teha. Teda takistab juhuslikult möödasõitev noormees kes üritab kena neiut aidata. Tüdruk viiakse spiritualistidest vanemate juurde tagasi kus algavad aga mõrvad millede ohvriks ka ta ema ja isa satuvad. Neiu alustab seepeale koos enda vastleitud armastatuga uuringuid. Jälle film mis ei kuulu just Dario Argento paremikku (samas mitte ka halvimate hulka), uuemad tütrega peaosas filmid kipuvad tal pigem kõik kuidagi pehmekesed olema. Muidu tüüpiline giallo aga veri pole enam kuidagi nii ekrpunane ja nuga nii särav-terav kui varasemalt. Tegevuskohad on samuti visuaalselt hallimad ja igavamad ning puudust tunnen tugevalt ka Goblinist taustal. Mitmed lahedad hetked muidugi olid - liblikakogujast poisike mängib päid eemaldava masinaga, Dario firmamärk - suures plaanis olev silm, lendav pea jms. Ka lõpus selguvad mõrvari motiivid on meeldivalt jõhkrad. Tunnen mis peale vaatamist jääb on aga ikkagi see ,et Itaalia meister on pisut väsinud ja võiks hakata mõtlema juba järeltulija väljaõpetamisele. Horrorina oli film täiesti hea ja samuti on ta parem mitmetest teistest uuematest filmidest aga kriitiliseks muutub just tänu sellele ,et niipalju on võrdlemismomenti varasemate filmidega - latt on mehe enda poolt aastaid tagasi ehk liiga kõrgele tõstetud. Paljude varasemate asjade kordamise tõttu tekkis mulje ,et tütar nurus isalt lihtsalt välja võimaluse ka ise ühest heast vanakooli giallost osa saada. Kahjuks jääb filmis ära ka minujaoks selles zanris harjumuspärane element, titshot, seda küll mõistetavatel põhjustel - oma tütar ikkagi peaosas. Dario Argento fännidel soovitaks see film siiski ära vaadata. Traileris oli see koht olemas aga filmis, löö või maha, ei mäleta, ja ei suutnud ka peale pikemat otsimist üles leida. 7/10