The Day of the Triffids (1981)

Tegemist on Kuue episoodilise ja umbkaudu kolme tunni pikkuse 1981a Inglise TV sarjaga. Mis põhineb John Wyndham'i 1951a kirjutatud raamatul The Day of the Triffids. Eestikeels ilmus Trifiidide päev kuskil 80nendatel Mirabiila sarjas ja lugu meeldis mulle väga. Käesoleva sarja hankisin endale juba aasta tagasi kuid unustasin siis täielikult ja meenus see uuesti alles tänu Jupieri blogis ilmunud tekstile. Kuigi tegemist on väga tuntud raamatuga peatuks pisut siiski sisul. Maailmas hakkab massiliselt levima jalgadel lingiriikuv, teatavad inteligentsust ilmutav ja ülimürgine lihasööja taim nimega triffiid. Pärit on nad väidetavalt Nõukogude Liidust, kus loodeti neist hoopis peale töötlemist õli saada. Filmi (ja raamatu) peategelane Bill Masen, üks selle taime ohvritest, on haiglas, kus ravitakse tema silmi, kuhu ühe selle taime mürki sattus. Kui ta ühel päeval ärkab, on maailm tema ümber täielikult muutunud. Öösel toimunud salapärase atmosfäärinähtuse kõik vaatajad on ülemaailma pimedaks jäänud (mis tegelikult taevas toimus see jääbki vaid spekulatsiooniks). Kuna pimedaid on rõhuv enamus, pöörab see senise elu pahupidi. Inimesi sureb nagu kärbseid. Ootamatult ründavad nüüd trifiidid kelledele pimedad on kerge saak ja tänu ohtrale toidule paljunevad koletislikud taimed kui pärmipeal. Kuid õnnetused sellega veel ei lõpe sest kõigetipuks tabab viimaseid ellujäänud pimedaid tappev ja ülinakkav katk mis millegipärast säästab nägijaid. Tsivilisatsioon suundub puu otsa tagasi ja kuigi üritatakse üheltpoolt ehitada utoopilist tuleviku heaoluühiskonda siis teisalt luuakse jälle militaristlikku orjapidamisel põhinevat maailma ning valmistutakse uuteks sõjalisteks konfliktideks. Inimene on ikka üks äärmiselt vintske sell, saada talle kaela üks õnnetus teise järel aga tema elab kõik üle ja ei õpi veel kusjuures kõigest sellest mitte midagi jäädes sama ahneks ja nurjatuks edasi. Lisaks ulmele ja katastroofidraamale on tegu muide ka üsna hea postapokalüptilise armastuslooga. Nii raamatus kui filmis jäid häirima mõned ebaloogilised kohad. Näiteks majade varisema hakkamine juba nii kuus aastat peale õnnetust. Tühjalt seisvad vanad nõukaaegsed tondilossid püsivad ju meil igalpool peale 20 aastat ikka endistena ja seisavad kindlasti veel kauemgi. Pigem oleks linnades puhkenud suured tulekahjud. Aga see selleks. Kui rääkida miniseriaalist endast siis tegelikult neetult hästi tehtud. Jälgiti piinliku täpsusega raamatu sündmusi ja tänu seriaali formaadile saadi kulutada aega ka paljudele pisidetailidele. Kogu õhustik oli mõnusalt sünge ja pahendeline nagu ühes postapokalüptilises katastroofidraamas olema peabki. Meeleheitel pimedad tuletasid pidevalt meelde zombifilmide elavaid surnuid olles kohati vaat ,et sama ohtlikud (näiteks stseen kus pimedad piiravad nägijate autot ja üritavad neid sealt kätte saada). Kõige rohkem nuriseks trifiidide odava ja kidura kujutamise üle. Ja siin ei saa süüdistada ka seriaali vanust. Kahtlen tõsiselt kas isegi 80nendate algul see pika kaela ja töntsakate jalgadega papist tehtud humoorikas trifiid nüüd õudus ja külmavärinaid vaatajas põhjustas. Oleks kuidagi suursugusemaid ja ilusamaid lilli lootnud näha. Muide kas keegi oskab öelda, tasub 1962a film Triffiididest läbivaadata? Selline triffiid oleks ehk natuke liiga teine äärmus olnud 9/10