Nambugun (1990)

Korea sõjast olen varemalt näinud ainult ühte filmi nimega Taegukgi hwinalrimyeo (2004) muidu hea film aga tundus palju hollywood'ilikum ja vaatemängulisem. Nambugun on sellega võrreldes kõvasti realistlikum draama, Peategelaseks on ajakirjanik Lee Tae kes ühines 1950a vabatahtlikul Põhja Korea kommunistlike partisanidega. Tegi kaasa kogu raske sõja ja hiljem kirjutas sellest romaani, mille alusel käesolev film loodud. Partisanid on pea olematu väljaõppega kuid seda korvab nende poliitiline meelestatus. Viimane hakkab katsumuste läbi muidugi vaikselt lagunema. Lee Tae puhul on küll raske arusaada miks ta sõjas on, kommunistlik ideoloogia tundub teda jätvat külmaks ja põhiliseks edasiliikumise motivaatoriks paistab olevat (lisaks ellujäämisele) noor meditsiiniõde kellesse ta armub peale haavatasaamist. Alguses tundub kõik uhke, partisanide rakuke on üsnagi hästi varustatud ja võitlejaid palju. Viiakse läbi ka üks suurem õnnestunud operatsioon. Kuid mida edasi seda masendavamaks olukord muutub. Lisaks sagenenud vastase rünnakutele võetakse nendepoolt kasutusse ka raskerelvastus nagu hävitajad. Kõige suuremateks ohtudeks muutuvad aga nälg ja külm mis niidavad võitlejate ridu palju tõhusamalt kui pommid. Veel oli filmi taustaks kaunis mägine loodus. Ja sisaldas see paljusid meeldejäävaid stseene, näiteks kui kahe vaenuliku poole tulevahetus läheb üle sõnasõjaks kui poisike jookseb lahinguvälja keskele, kuidas tekid ümber minnakse rünnakule kuulipilduja pesa vastu või käepäraste vahenditega ravitakse gangreeni jne. Kokkuvõtteks jõhker sõjadraama mida võib julgelt soovitada. Huvilistele lisalugemist veel trashi ja blondi blogidest ning siit. 9/10