teisipäev, 29. juuni 2010

She (1935)

Omaaegne Hollywoodi kassahitt. Tehtud "Kuningas Saalomoni kaevanduse" autori H. Rider Haggardi raamatu järgi. Rahaga pole silmnähtavalt kokku hoitud. Kümned fantastilised vaated Siberi külmadele väljadele, koobastesse rajatud templitele jms on detailselt  ja väga kvaliteetselt maalitud. Kõige hämmastavam on asjajuures see, et perspektiiv nii templite, kaljude, kujude jms puhul on hästi ja usutavalt paigas. See on asi, mida paljud 50ndate ulmekad enam miskipärast saavutada  ei suutnud. Väga palju andis filmile lisaks juurde see, et vaatasin Legend Films Productioni poolt värviliseks muudetud ja parandatud versiooni. Tõsine respect sealsele rahvale, et nad on viitsinud tänapäeval, kui üldine suund on sittade remake"ide vorpimisele, sellist tööd ette võtta. Värvivalikut samuti ainult kiidaks. Kasutatud soojade pehmete toonidega on väga hästi tabatud tolle ajastu vanade värvifilmide ja ajakirjade illustratsioonide vaimu.
Sisu poolest üks korralik sõjaeelne pulp-seiklus. Teadlasehärrad panevad vanade märkmete alusel kokku ekspeditsiooni, et leida kuskilt Siberi äärealadelt nooruse allikas. Lisaks allikale avastatakse muidugi veel terve hästisäilinud kadunud MU või Atlantise vaimus tsivilisatsioon, mida valitseb kuri käskijanna. Edasi hargneb lugu üsna tuttavalt: valitsejanna armub kõrvuni ekspeditsiooni liidrisse ja pakub talle poolt oma kuningriiki. Viimane ei taha aga loomulikult midagi kuulda uskumatutest rikkustest, iidsetest salateadmistest ning igavesest elust. Pigem kisub süda teda Siberist leitud neiu poole. Sihuke asi ajab loomulikult kuninganna kopsu üle maksa, viimaseks piisaks saab see, kui külatüdruk ta lihtsalt läbi sõimab. Nii  otsustab ta tüütu konkurendi jumalatele ohverdada. Järgneb hulk laheda koreograafiaga paganate tantse, neiu otse ohvrialtarilt päästmine, põgenemine mööda kokkulangevaid koopaid, nooruse allikani jõudmine, kurja kuninganna surm jms - sisu poolest mingeid üllatusi just ei tule.
PS: Ma olen ikka ja alati imestanud nende vanade pulp-seikluste teadlaste põhimõtete (või nende puuduse) üle. Reaalsed teadusemehed pidid sageli selleks, et kohalikku suguharusse sisse sulada, laskma end munadeni nüri kivitükiga roppusi täis tätoveerida, pidid kannatama malaaria ning nälja käes. Või sööma putukaid ning abielluma külavanema koleda hambutu tütrega. Seiklusjuttude maadeuurijate jalge ette asetatakse aga sinise äärega alustassil linnade viisi hästisäilnud arheoloogilisi säilikuid, kummalisi energiaid, uskumusi ja teadmisi. Ehk siis sülle on langenud avastus, mis muudab Tutanhamoni haua leidmise tähtsuselt võrdseks mõne nooleotsa väljakaevamisega pioneeride poolt. Nemad aga lihtsalt lasevad laias kaares kõigele, hea veel, kui nad oma põgenemisega leitud müstilist maailma üldse õhku ei lase (mida juhtubki päris sageli!). Ma usun, et reaalselt ei julgeks ükski selline raamatust pärit seikleja hiljem oma avastustega kelkida. Kolleegid võtaksid temalt suure tõenäosusega nüri potikilluga skalbi sealsamas maha. 8/10

Muide, "Shest" on tehtud 60ndatel ka kaks Hammeri remakei. "She" 1965 ja "The Vengeance of She" 1967
Iljitši lambikese sõbralik tuli Siberi onnis
Paganad otsustavad valgetest meestest suppi keeta, kuid viimased arvavad, et neile esitletakse üht uut põnevat ja väga eksootilist sõbrunemisrituaali.
Valge mees demonsteerib enda ülemlikkust käsivõitluses.
Surematu kuninganna on valmis teadlase kingi suudlema, kuid viimane näitab üles üksnes ükskõiksust.
Nii kujutavad tõenäoliselt luteri usku olijad ette katoliiklikku kirikut
Ja sealset liturgiat...
Tahaks päris tõsiselt teada, kuidas nad ilma kompuutrite abita sedavõrd vingeid efekte tegid.

2 kommentaari:

Ulmeguru ütles ...

Mis Siber? Romaanis toimusid sündmused ju kusagil Aafrikas!

metsavana ütles ...

Ehk tahtsid filmiloojad asja eksootilisemaks muuta? või oli lumetaustu kergem joonistada.