Athena kino IV uudiskiri

Tänavuse kinohooaja viimane Athena uudiskiri. Järgmine tuleb tõenäoliselt alles sügisel (MV).

Ja siit tuleb Athena kino uus uudiskiri, järjekorras neljas. Kino plaanid kaheks viimaseks nädalaks (enne kui suvisele režiimile lülitume) on siin ilusti ära toodud. Tavalist kino ja erilisi sündmusi on just parasjagu. Filme saab näha maailma eri nurkadest: Indiast ja Tiibetist, Islandilt, Taanist ja Rootsist, Valgevenest ja Venemaalt – ning Eestist muidugi ka.

Ka külalisi võib Küütri tänaval luusimas näha: tänase Põhjamaade filmipäeva raames tuleb kinno Jaak Lõhmus – režissöör, filmiekspert ja Eesti Filmi 100. juubeliaasta peakorraldaja.

Järgmisel esmaspäeval, kui on Himaalaja filmipäeva kord, juhatab filme sisse antropoloog ja Himaalaaja Kultuuride Seltsi liige Natalia Munatajeva.

Käesoleva nädala on Põhjamaade Ministrite Nõukogu muutnud suureks ja tähtsaks Põhjamaade Festivali nädalaks. Tartusse tulevad kokku Põhjamaade sõpruslinnade esindajad. Festivali raames pakutakse külalistele konverentse, pidusid ja tutvumisvõimalusi Tartuga. Tartlastele endile aga kultuurielamusi nii filmi, fotokunsti kui muusika vallast.

Athena kino pühendab sel tähtsal puhul Põhjamaade filmidele terve päeva: näha saab kolme auhinnatud ja igati väärt filmi. Neid kommenteerib ja juhatab sisse-välja hr JAAK LÕHMUS.

Filmidest:
„Unistuste maa“ – Þorfinnur Guðnason & Andri Snær Magnason, Island 2009. Mis sul on, kui sa oled kõik maha müünud, küsivad „ökodoki“ autorid, kelle kodusaarele rajab suurkorporatsioon alumiiniumi-tehaseid. Islandi looduse ainukordsus ohverdatakse küünilise eesmärgiga suurendada kasumit sotsiaal-keskkondlikest tagajärgedest olenemata. Seda kuni majanduskriisi alguseni, mis suure majandusliku „õnne“ müüdi purustab. Treiler.

„Taevariik“ – Susanne Bier, Taani, Rootsi 2010.
Anton on taanlasest arst, kes käib Sudaani pagulaslaagris vägivaldse sõjaväerežiimi ohvreid ravimas. Idüllilisel kodumaal ootavad teda purunev abielu ja kaks poega. Üks nendest satub koolikiusamise ohvriks, kuni üks ta sõpradest otsustab kiusajatele vastu astuda. See julge samm ja ootamatud sündmused Sudaanis tekitavad vastuolu Antoni seniste elupõhimõtetega ja viivad ta raskete valikute ette. 2010.a parima võõrkeelse filmi Oscari laureaat. Treiler.

„Igavesed hetked“ – Jan Troell, Rootsi 2008.
20. sajandi alguse Rootsi. Paljulapselise pere ema Maria võidab lotoga fotokaamera ning otsus kaamera alles jätta muudab kogu ta elu. Maria õpib maailma nägema uue pilguga. Film tutvustab ajaloolisi sündmusi uudse pilgu läbi, edastades teemat autentselt ning suurepärase kaameratööga.  Kandideeris 2009. aastal parima võõrkeelse filmi Kuldgloobusele Treiler.

Piletid: 3€/4€. Pilet kõigile kolmele filmile kahe filmi hinnaga.

Teisi- ja kolmapäeval võib viimaseid kordi näha kahte hoogsat dokumentaalfilmi. „LOBOTOOMIA“ (Valgevene, Poola, Saksamaa, Eesti 2010) on autorifilm, mis räägib Vene meedia ajupesemise vahenditest Vene-Gruusia sõja näitel. Valgevene päritolu režissöör JURI HAŠTŠEVATSKI on tuntud oma iroonilise kõnepruugi ja põhjalikult urgitseva meetodi poolest. Režissöör ise ilmub korduvalt ekraanile, uurides muigelsui internetist või telerist Vene uudistesaadete poolt edastatavat infot või arutades meediaekspertide ja ajakirjanikega sündmuste käigu üle.

„AUK NR 8“ (Eesti 2010) on karm, ent väga heatahtlik lugu kitsikuses perekonnast tänapäeva Ida-Ukrainas. Nagu teisedki sama linna elanikud, elab see pere ära illegaalsest kivisöekaevandamisest. Seejuures kaevandatakse kõikvõimalikes kohtades – mahajäetud riigikaevandustes, oma koduaedades, varisevate majade keldrites. Põhiline peategelane Jura on 15-aastane poisike, kõrvalpeategelaseks on kaevandusauk järjekorranumbriga 8. Režissööri, produtsendi ja stsenaristi MARIANNA KAADI film on käinud festivalidel nii siin- kui sealpool ookeanit ning saanud juba uskumatult palju tähelepanu ja auhindu. Õnnetul kombel on Kaadi suurepärane dokfilm Eestis aga vähetuntud. Sel nädalal on seda võimalus veel Athenas vaadata.

Lisaks nimetatud dokfilmidele linastub sel nädalal ka üks uus mängufilm. Athena kinos saab neljal korral vaadata vene uue põlvkonna režissööri ALEKSEI POPOGREBSKI 2010. aastal valminud ja kolme Berliini karuga auhinnatud thrillerit „KUIDAS MA VEETSIN SELLE SUVE“. „Kuidas ma veetsin selle suve“ on lugu Tšukotka poolsaare ligiduses üksikul saarel paikneva uurimisjaama kargetes tingimustes töötavatest meestest. Välismaailmale suletud metroloogiajaamas juba aastaid töötav Sergei on õppinud ümbritsevat karmi keskkonda, oma ülesandeid ning ka võimeid õiglaselt hindama. Suviseks praktikaks polaarlaevaga kohale sõitnud noormees Pavel on aga pärit arvutimängudele ja muule meelelahutusele suunatud põlvkonnast, pinnapealsete kohustuste maailmast.

Kord kui Sergei kalale läheb, usaldab ta Pavelile regulaarse kontaktivõtmise peajaamaga. Radistilt tulevad sel päeval aga kurvad uudised ning neid varjata püüdev Pavel sattub aina tõsisemate valede võrku. Kasvavaid psühholoogilisi siseheitlusi ja pahandusi Sergeiga püüab ta tõrjuda absurdse lootusega eraldatusest lihtsalt niisama pääseda.

Filmil ongi vaid kolm tegelast – Sergei (Sergei Puskepalis), Pavel (Grigori Dobrõgin) ja vapustav, ent kompromissitult karm loodus. Kõik nad tõid filmile 2010. aasta Berlinalelt hõbekarud: meespeaosade täitmise eest said karud Puskepalis ja Dobrõgin, kolmanda peategelase suurepärase ülesfilmimise ehk parima operaatoritöö eest Pavel Kostomarov.

Järgmisel nädalal hakkame tasakesi regulaarse kinonäitamse otsi kokku tõmbama. Lisaks Popogrebski mängufilmi kahele seansile teisipäeval (31.mail) toimub ka üks uhke eriüritus: HIMAALAJA FILMIPÄEV. Linastuvad kaks dokumentaalfilmi, mis möödunudsügisesel Himaalaja filmifestivalil Tallinnas kõige enam tähelepanu tõmbasid. Filmid seob jutuga kokku Natalia Munatajeva Himaalaja Kultuuride Seltsist.

„PIMENÄGEMINE“ (Blindsight, Inglismaa 2006)  „Pimenägemine“ on lugu kuuest noorest tiibetlasest, kes otsustavad ronida Džomolungma ligidal paikneva Lhakpa Ri mäe tippu. Nende plaan on mitmes mõttes väga erakordne: kõik kuus noort on pimedad. Lisaks füüsilistele puudustele tuleb neil ületada ka palju eelarvamusi. Nimelt on Tiibetis laialt levinud usk, et nägemisvõimeta sündimine on karistus eelmiste elude vigade eest ning pimedaid vaevavad deemonid. Seepärast on pimedad Tiibetis ühiskonna ja isegi omaenda vanemate poolt hüljatud. Pealegi pole mägironimine tiibetlaste seas kuigi populaarne, sest seda peetakse läänlaste meelelahutuseks.

Seltskonnale tuleb appi kuulus (ja samuti pime) Ameerika mägironija Erik Weihenmayer, kes õpetab neile enne mäkkeminekut palju vajalikke oskusi. Ning kolmenädalane teekond ületab noorte ootused mitmekordselt.  Kodulehekülje leiab siit, treileri siit.

„SOOLOSÕIT MAAILMATIPPU“ (Riding Solo to the Top of the World, India 2006)  „Soolosõit maailmatippu“ on üksiku mootorratturi ainulaadne kogemus. Gaurav Jani sõidab Mumbaist Ladakhis olevasse Changthangi-nimelise platooni, mis on Hiina piirialadel ja üks eraldiseisvamaid paiku maamunal. Changthang hõlmab Ladakhist peaaegu 30 000 km ja on nelja ja poole kilomeetri kõrgusel. See on tühjade teede maa, kus talvel langeb õhutemperatuur alla 40 °C.

„Soolosõit maailmatippu“ on Gaurav Jani „ühemehefilm“ kaunite, ent aina mööduvate maastike ja inimestega, ausõna peal koospüsivate rippsildade ja tammidega, salajaste budistlike kloostrite ja unustatud paleedega. 5000 läbitud kilomeetrit on ka Gaurav Jani sisemiste muutuste teekond. Linnastunud peategelane õpib näiteks suhtlemist nomaadidega, omandab elule uue vaatenurka, innustub religioonist ja avastab palju muudki. „Soolosõit maailmatippu“ on film teekonnast, mis algab kui seiklus ja mis lõpeb inimesega, Gaurav Janiga, kes otsib iseennast. Kodulehekülg ja treiler asuvad siin.

1. juunist algab Athenas hoopis Hispaania filmide nädal. Seda korraldavad Hispaania Suursaatkond ja Hispaania maja ning rohkem infot saab näiteks siit.

Infot juurde: athenakino.ee
Uudiskirja pani kokku
Leene Korp
Athena kino asjapulk
leene@athenakino.ee

PS: Pildid napsatud googlest. Kui kellelegi on see vastukarva andku profiilis olevale aadressile teada.