HÕFFi teine päev: Filmielamused ja vanad tuttavad

Laupäeval ärkasin pööritava pea, tühja kõhu ning ereda päikesepaiste peale. Esimest ravisin kohe sealsamas lähedal asuvas laborüntliku ülesehitusega kaubamaja Konsumis paari cooleriga, teist sibulapirukaga ning päikesepaiste asendus õue jõudes kiirelt lõikava tuulega. Haapsalu on tõesti hämmastava kliimaga kant, kus ühel hetkel sa võid oma paksus mantlis higistada nagu palavikus ning teisel hetkel tungib konte purustav meretuul iga viimase kui kehaõõnsuseni. Brr! Tirisin soni sügavamalt pähe, haarasin kaamerakoti kramplikult kaissu ja lidusin nii kiirelt kui jaksasin kultuurikeskusse.

Mis puutub keskusesse endasse, siis olen juba täiesti harjunud sellega, et peasissekäiku ümbritsevad kaitserajatised ning songermaa ja sissepääsu tuleb otsida kuskilt külgmistelt aladelt. Kui juba kolm aastat tagasi esimest korda HÕFFile jõudsin, oli see sisse piiratud. Tegemist tundub olevat igavesti pooliku projektiga, mida remonditakse hooti väikeste sammudega kuskilt väegade aeglaselt tilkuvatest rahasummadest. Pluss oli muidugi see, et viimaks ometi üle kahe aasta oli korda saadud suur saal,  kuhu ma koheselt ka siirdusin vaatama päeva esimest filmi "Julias eyes".

Suur saal vääris enda nime. See oli tõepoolest avar ning kõrge. Tuliuute punaste istmete ning miljoni pisikese laevalgustusega. Saali kõrval tundus ainult ehk ekraan kuidagi naeruväärselt väike.

"Julia silmad" algas suurepärase müstilise õudusfilmina, mis arenes edasi heaks sarimõrvarilooks. Kuigi siit-sealt kostis filmisõprade seast nurinat viimase poole osas, olin mina küll väga rahul. Film vedas suurepäraselt välja nii kiiduväärt kaameratöö kui hea salapära ning lõpus verd tarretama paneva pingega. Avastasin peale filmi toiminule mõeldes endalegi ootamatult, et tegemist oli ju ehtsa gialloga. Olemas olid kõik sealsed elemendid nagu naisohvrid, läikiv noatera, mõrvar, kelle nägu ei näidata ning kõige krooniks ka väike ebamaine maagiline toon. Seda filmi julgen täie tõsidusega soovitada. Kui huvi, võtke ühendust, võime koos vaadata kunagi.

Olles "Julia silmad" lõpetanud, haarasin kotist kaamera ning asusin ümbritsevatelt inimestelt muljeid välja pigistama. Tõenäoliselt jäin sellega silma filmiblogija Joonasele, kes mu Helmut Jänese juurde vedas, kes omakorda salapäraselt küsis, et ega ma nende väikeses projektis ei tahaks kaasa lüüa. Vaja oleks vaid ühte inimest veel ja siis saaksin osaleda HÕFFI videoviktoriinis.

Ma olin muidugi hea meelega nõus ning ei kulunud viit minutitki, kui olin ka Onu Kalveri kõrvuni sellesse mahhinatsiooni mässinud. Kohale ilmus HÕFFi ametlik püstolreporter-zombi, kes seletas pisut reegleid: on kümme küsimust filmikunsti ajaloost ja HÖFFist; kes teab vastust, purustab õhupalli ja kokku on 10 küsimust, mille eest maksimaalselt võimalik teenida 20 punkti. Seejärel palus ta meil oodata, kuni nad kaameramehega õhupallid täis puhuvad ja morbiidse lauakese raudteejaama ette valmistavad, ja kadus. Meie onuga jäime kohmetult seisma keset kiirelt tühjenevat festivali festibüüli ja vaatasime kadedalt järele neile õnnelikele, kes said minna vaatama "Teispool musta vikerkaart".

Võtsime siis ohates fuajee diivanil istet. Kulus napilt 10 minutit kui kinosaali uks paugatas lahti ja sealt tuiskas välja Joonas, kes räntsatas meie lähedale istuma ning kukkus Vikerkaare filmi kiruma ja kiitma, kuidas meil vedas, et seda ei näinud. Tegemist olevat olnud ilma mingi süžeeta värvidemänguga kuskil ümarate vormidega toas. Meil muidugi tõusis seepeale moraal kohe mühinal. Hakkasime Joonast narrima, lõõpima ja nuputama, mis küsimusi meilt võidakse küsida.

Ei kulunud vist poolt tundigi, kui reporter-zombi taas nuka tagant välja tuiskas ja seletas, et kõik valmis ja tulgu me kaasa. Tuule tõttu jäävat küll raudteejaamas filmimine küll ära, aga selle eest leidsid nad kultuurikeskuse alt keldrist fantastilise võttepaiga. Vantsisime siis tema kannul maja teisele poole, läbisime mitmeid treppe ja pikki kõhedaid koridore ning maabusime lõpuks mustade seintega põrandaalusesse tantsusaali.

Ei pea vist mainimagi, et kohe kui kaameramees enda varustuse kotist välja võttis, sulas minu ja Onu äsja pulbitsenud kuraas kiiremini kui kevadine lumi Trashi kiilal pealael. Muutus nireks ja valgus külma jutina mööda selgroogu alla. Küsimused osutusid kah lisaks parajateks pähkliteks. Poolkobamisi suutsime  vedada endid viiki seisuga 4:4. Siis said otsa õhupallid, mida pidime purustama, kui õiget vastust teame. Avastasin uusi puhudes ehmatusega, et mu kopsumaht oli ärevuse tõttu täiesti otsa jäänud. Punnitasin hädavaevu ühte pallidest kohvitassi jagu õllelõhnalist õhku.

Igal juhul, et mitte sind, kallis lugeja, meie piinadega väga pikalt vaevata, siis ütlen lühidalt lõpetasime viimaks seisus 5:4,5 punkti Kalveri kasuks. Viimane sai auhinnaks rariteetse "Katsepiloot Pirxi" (ilma subtiitriteta) plaadi ja mina HÖFFi poekoti, mida tahtsin koheselt suurest häbist endale pähe tõmmata ja ülejäänud festivali lõpuni seal kanda.

Taas värske õhu käes viibides ootasime, kuni normaalne südametöö ja hingamisrütm taastuvad ja taarusime hingerohtu hankima, millega häbikibedust leevendada. Poe ette jõudes silmasime dünaamilist duot ehk Trashi ja Adi, kes mind nähes miskipärast naerma möirgama kukkusid. Kohe seletati ka, milles asi. Kuna Ulmeguru arvas, et tulen ööbima Sadama Krahvi poole, oli ta hakanud muretsema, kurtnud seda ka Trashile ja viimane haaras aega viitmata telefoni ning kuulutas mu politseis tagaotsitavaks.

Olles sellisest hoolitsusest pisarateni liigutatud, lõin Trashiga kampa ning võtsime kohad sisse tema hosteli rõdul, kus imetlesime maalilist vaadet kultuurikeskusele (mis tänu enda betoonarhitektuurile ja ümbritsevatele piirdeaedadele meenutas kahtlaselt tugevalt Tartu vanglat) ja lonksasime karastavaid joogikesi.

Keset kõige suuremat joogimekkimist tuli Trashil ootamatult pähe mõte, et ta on eluaeg igatsenud pista enda nn "elundi" Bruce Willise suhu. Kuna meil oli juhuslikult hiidsuur "Harts Wari" plakat ja Trashil olid kah pidupäeva puhul noks kaasas, siis tehti see aktsioon suure käraga ära, misjärel paljutki näinud plakat kleebiti teibiga võidukalt HÖFFi suure saali ukse kõrvale kõige nähtavamasse kohta. Onu Kalver käis aga mõnd aega uhkelt ringi ja näitas hõlma alt telefonist fotot paljukannatanud Bruce Willisest.

Pärast kõike seda oligi aeg küps, et taas kord saali tagasi kobida ja jätkata vaatamisprogrammi filmiga "Tõotatud maa". Tegemist oli suurepärase postapokalüptilise vampiiri-zombi filmiga, kus oli kahelt viimati mainitud kollitüübilt võetud parimad omadused ning kleebitud ühte kokku. Lisaks tegutsesid ringi veel mitmesugused vahvad sektid-kultused ning märulit pakuti kapaga. Soovitan kindlasti kõigil tartlastel filmi kolmapäeval Athenas vaadata.

Peale seda filmi lippasid naised "Võigast surma" kaema. Mehed kontrollisid aga enda "lahingumoona" üle ning suundusid "Pumppüssiga parmule". Tegemist oli minu kõige oodatuma filmiga sel festivalil. Olin hirmu, et äkki film ei tasu end ära ja olen end liiga üles kütnud ja saan pettumuse osaliseks. Õnneks oli kartus asjatu, kohe, kui ekraanile ilmus Technicolori logo ja seejärel imeilusates ekrsates värvides ülimalt alla käinud linn, teadsin, et naudin sellest igat kui minutit. Hobo oli justkui soolika-, liha- ja verepall, mis mäest alla kihutades üha suurema hoo sisse tõmbas ning aina enam liha/mäda luudele kasvatas. Tunda oli, millise fanaatilise lustiga filmi oli tehtud ja kuidas justkui paisu tagant autorite aastatepikkune stuudiote poolt kammitsetud fantaasia viimaks vabaks voolas. Naersin nii, et munad märjad ning häirisin kardetavasti oma möirgava naeruga nii mõnegi kaasvaataja elamust. Kui film lõppes, ei suutnud ma jätta üle saali hüüdmast, et "selline peabki üks õige festivali film olema".

Film läbi, suhestusin veel vana filmikriitikuga, muljetasin põgusalt Ulmeguruga ja tuiskasin väiksesse saali, kus oli mõni minut tagasi alanud "Karate-Robot Zaborgar". Viimane oli mõnus kummardus vanale 70ndate Jaapani samanimelisele ulmesarjale. Nii-öelda jätkulugu, et mis sealsetest tegelastest hiljem sai ja mida nad tänapäeval teevad. Mitte küll enam Hobo latini ulatuv, aga samuti äärmiseltmõnus naerutaja, kus ohtralt plastkoletisi, tobedaid kostüüme, superkangelasi ning üks hiidsuur lendav perse. Naermislihased hakkasid juba ohtlikult enda pingetaluvuse piirile jõudma. Kolm suurepärast komöödiat ühe ropsuga vaadata on ühe päeva kohta ikka liig.

Seda said ka korraldajad aru, kuna Zaborgar jäi laupäeva viimaseks ekraanidele jõudnud palaks. Pärast seda ärgitati rahvast Ehte baari suunduma. Astusin minagi korra sealt läbi, aga ei saanud seegi kord rahuldust sest diskovärgist, sest õiget mõnu tunneb ainult pungist! Seega haakisin sujuvalt Ehtest endaga kaasa Joonase ning suundusime edasi kohalikku kõrtsi, kus ootasid juba ees Ulmeguru ja Ene, kelledega sai lobisetud umbkaudu hommiku kella neljani.

Jätkub...

PS: Kõik selle päeva filmid saavad hindeks 8/10, Hobo aga 10/10. Uskumatu, aga tõsi.