esmaspäev, 30. mai 2011

Kuidas ma veetsin selle suve / Как я провёл этим летом (2010)


Istuvad kusagil arktilise saare ilmauurimise jaamas kaks valvurit. Üks kohalik vana, kes elanud seal juba aegade algusest. Selline põhjamaiselt kindla iseloomuga: väljast karm, aga hingelt leebe taat. Teine on tudengi välimusega kollanokk. Kurat teab, kust instituudist või koolist sinna saadetu, kes armastab rutiinse töö asemel rohkem logeleda, pleierist raskemuusikat kuulata ning läpakas "Stalkeri" arvutimängu taguda.

Igal juhul sõidab vanamees ühel hetkel kuskile saare kaugemasse nurka kalale ja jätab jaama eluolu noormehe õlgadele. Ega seal samas mingit eriti kontimurdvat tööd polegi. Tuleb vaid aeg-ajalt käia mõõtejaamades temperatuure ja muid parameetreid vaatamas ning need siis raadioga keskusesse edastada. Tudengiraisk magab aga sisse, satub paanikasse, võltsib saadetavaid andmeid ja tegelikult väikesest eksitusest kasvab halbade asjaolude kokkusattumisel veel suurem probleem. Lausa isegi eluohtlik probleem.

Mulle oli eriti üllatav see, kui haarav suutis selline tegelikult tohutult aeglase tempoga kulgev kahetunnine film olla, hoolimata enda ülipikkadest stseenidest ning ilmauurijate igapäevaelu detailideni kujutamisest. Eks oma osa mängis seal kindlasti ka kuratlikult kaunis loodus. Vaikne pinge püsis õhus terav ja näitlejad vedasid enda rolle meisterlikult. Tudengi ärevus kandus üle ekraani minulegi edasi. Pani rohkemgi kui vaid korra pingsalt kaasa mõtlema, kuidas ise käituksin. Mulle meeldis ka lõpp. Kartsin, et järgneb üsnagi klišeelik vastasseis, aga seda suudeti vältida. Karm loodus ja vene hing ühes paketis. Suurepärane film!

PS: Pärast filmi vaatamist juhtusin tööl kohvitoas lobisema vana kolleegiga, kes käis ka seda filmi Athenas vaatamas. Mees (kes ise kirglik matkasell ning mägironija) kiitis kõvasti loo realismi ja seletas, et on isegi käinud sarnastes maailma serval asuvates ilmajaamades ning jutustas, millise rõõmuga võetakse seal külalisi vastu. Iga väiksemgi vaheldus rutiini tuleb niisugustes kohtades jumala kingitusena. Lisaks kinnitas ta mu kahtlusi, et filmis olulist rolli mänginud radioaktiivsuse allikas polnud suvaline militaarkola, vaid aatomipatarei, mis andis voolu kõrvalasuvale majakale. Põhimõtteliselt kamakas radioaktiivset materjali, millele ümber tõmmatud termoelementidest kate, kus väli- ja sisetemperatuuride erinevuse tagajärjel tekib elekter. 9/10

Kommentaare ei ole: