Monkey dust

Kesistel mõtetel on viimasel ajal komme rohkete sõnade abil mu blogiruumis laiutada. Süüdistaksin kevadet. Alguses virutas see tõbras vitamiinipuuduse ning väsimusega, mille tagajärjel hakkasin pidevalt igale poole magama jääma. Näiteks oli mõni aeg tagasi vahva saunaõhtu koos Isa Pjotri ning Zurgutiga. Võtsin mõned napsud ja juba magasingi mürinal diivanil hommikuni. Või siis teinekord mõtlesin, et mängin peale ulmeühingu aastakoosolekut härra Kristjan-Bohun-Rätsepa pool arvuti taga ulmikutele head muusikat ning vajusin üsna pea nurka magusalt tukkuma. Nüüd hakkab juba vitaminaalne tasakaal organismuses taastuma. Aga kohe tabas uus oht. Muru kasvab mühinal ja päike paistab nii-nii soojalt, et ei raatsi raisata aega arvuti taga blogi kirjutamisele. Pigem istuks murul ja vaataks, kuidas kass puude otsas müttab või varesed aiateibal vahvasti kraaksuvad. Lonksaks klaaspudelist sõõmu toitvat mõdu ning tunneks end mõnusalt. Või siis tariks Jawa garaa˛ist välja ning nuputaks, kust tagarattale hädavajalik õige pikkusega "pulk" leida. Aeg seega taas vanadelt draftidelt tolm raputada ning neid vahelduseks üles panna. Üheks selliseks draftitolknejaks on olnud sari "Monkey dust", mida sai vaadatud varsti juba aasta tagasi. Ikka on kogu aeg olnud tunne, et peaks midagi veel ütlema või kirjutama. Otsustasin nüüd aga käega lüüa ja teksti üles riputada. Muidu jääbki viimaks see vahva sari siin blogis kajastamata.

"Monkey dust" on sari, mis kohe esimese episoodiga ei tööta. Jah, muige vöttis huultele küll, aga selleks, et nali töeliselt tööle hakkaks, on vaja vaadata vähemalt neli-viis episoodi, sest naljad on üles ehitatud kordustele. Igas episoodis vöib taas kohata vanu tegelasi oma rutiini kordamas, ainult et iga kord on vinti natuke enam peale keeratud vöi mingi ootamatu nüke juurde visatud....ise vaatasime Mardiga kolm hooaega säärase pöhimötte alusel, et üks õhtu = üks hooaeg. Kolm tundi on just paras pikkus, et kordusenali hakkab eriti hästi esile töusma ja samas ei hakka üleküllastuse tunnet tekkima. Kui nüüd hinnata hooaegu lähemalt, siis esimene on töenäoliselt mu suurim lemmik tervikuna ja seda hoolimata sellest, et üks sarja meeldejäävaid tegelasi Pedofinder General ilmub alles teise hooaja viimases pooles. Eriti meeldis mulle idee, millega lahendati Ivani ja mr Hoppy lugu. Teine tundus justkui nõksu nõrgem. Kolmas oli taas omal kõrgusel. Seal toodi esile ka kõige-köige mustem huumor...nii must, et kohati kadus huumor äragi. Kohustuslik soovitus briti terava musta huumori austajatele. 9/10

PS: Metsavana raputab rusikat google ja bloggeri arendajate suunas, kes selle posti ära kaotasid ning tänab südamest "Pisut filmijutu" Joonast ning Paavot, kes aitasid selle taas üles leida.