esmaspäev, 9. mai 2011

Quadrophenia (1979)

Film 60nendate modide ja rockerite elust ja võitlusest vaadatuna läbi Jimmy nimelise noormehe silmadega. Nagu paljud teisedki tolleaegsed noored ei armasta Jimmy eriti oma väikekondalikku elu ja mõttetut tööd firma jooksupoisina. Seetõttu nii kui tööpäeva kell kukub tõmbab tüüp selga edeva pintsaku, viskab paar sinist narkotabletti põske, võtab enda ületuunitud lambretta rolleri ja läheb sõprdega linnapeale kruiisima, tansusaalides keha nõksutama ning tagides rockeritega tüli kiskuma.

Film kujutab endast väga mõnusat aeglast kulgemist. Suurepärase the Who muusika (selle bändi mehed olid ise ka vanad mod'id), värvikate tegelaskujude ning rajude pidudega. Väga ehedalt oli tabatud atmosfääri. Hoolimata sellest, et film tehti ajal kui mod'id olid juba ammune ajalugu. Juba kuuekümnendate lõpuks kadus see põnev subkultuur ära. Väike osa mod'idest trasformeerus siis skinheadideks (mitte WP/NS skinnideks muidugi mõista, nendeni oli veel kümmekond aastat aega).
Hoolimata sellest, et tegevus toimus 60nendate inglismaal ehk siis täiesti teises aeg-ruumis polnud tegelasega samastumine sugugi raske. Oma osa mängis kindlasti hea näitlejatöö aga paljutki tuli ka sealt, et eks olen minagi nooruses võrriga ringi vuristanud, mõnda kampa kuuluda ihanud, illegaalseid drooge mekkinud, armastuses vastu näppe saanud, pohmakat tööl välja põdenud ning salaja peldikus oksendamas käinud. Selles mõttes oli modide ja rockerite loosse pakitud vägagi ajatud teemad. Muideks pean seda ka üles tunnistama, et mina poleks tõenäoliselt kunagi poppide ja veidi isegi rullnokki meenutavate modide seltskonda trüginud. Mulle on alati meeldinud rohkem rock, klassikalised tsiklid ning nahktagid. Olen hingelt 100% rocker. See aga ei seganud õnneks filmi nautimist karvavõrdki.
Kuidas ma selle filmi avastasin on tegelikult omaette lugu. Mõniaeg tagasi laenas nimelt Robi mulle "Dave Gibbons" koomiksit nimega "The Originals". Koomiks meeldis mulle väga, neelasin selle ühe õhtuga läbi ning vedasin end kohe peale läbilugemist msni Lauriga muljetama. Viimane seletas, et kui raamat istus peaks ka "Quadrophenia" peale minema, kuna lahkab sama teemat ja omab süzeelt sarnaseid jooni.

Nüüd peale ka filmi nägemist võin öelda, et peamine filmi ja koomiksi erinevus seisnes selles, et koomiksis oli kogu mod'ide ja rockerite teema pandud kergesse ulme kastmesse. Näiteks olid rollerid hõljukid ning Brighton, kuhu kambad nädalavahetuseks lõbutsema sõitsid, asus hiiglasliku kupli all. Lõpplahendus oli ka teistmoodi tehtud. Esimene pool on aga mõlemal teosel peaaegu, et identne. Soovitan igaljuhul soojalt mõlema teosega tutvuda. 9/10
Itaalia mootorrattatootja Piaggio lõpetas legendaarse rolleri Vespa PX tootmise,  põhjuseks rolleri jõuallika heitgaaside mittevastavus Euroopa Liidu nõuetele. Algselt 125 cm3 mootoriga roller debüteeris Vespa mudelivalikus 1977. aastal.  Rolleri laialdasele populaarsusele aitas märgatavalt kaasa osalus  Quadrophenias.

3 kommentaari:

Kalmsten ütles ...

(Red skinideks muidugi, white powerist oli asi ikka väga kaugel)

Red skinnidest oli asi isegi natuke kaugemal kui WP/NS skinnidest :P

Metsavana ütles ...

Jup, usaldasin enda mälu liigselt. Homme parandan ära.

Lauri ütles ...

Ma olen seda filmi mingi 3-4 korda näinud ja ka on alati tundunud et mod'id olid ikka ilged pussyd oma peegleid täis topitud punnvõrride ja lollakate pintsakute ja mantlitega. Rockerid tsiklite ja nahktagidega olid kordi coolimad.
Ekraanipaugud muide järgivad loogilist rida, pmts saab enam vähem aimu millest filmis juttu tuleb, isegi massikaklused Brightonis, tšiki keppimine kuskil sara all ja Ace'i esialgne coolness paljastumas masendavaks süsteemi orjuseks võib hästi välja lugeda.