Postitused
Kamp ahneid ärihaisid ja üks geniaalne teadur sõidavad üksikule saarele nädalalõppu veetma. Teadlane on leiutanud mingi uudse valemi, mida nüüd kõik asjaosalised üritavad talt enda kätte meelitada. Mees aga ei taha seda jagada, punnib vastu, tujutseb ja lõpuks teatab, et ei soovigi seda maha müüa.
Igal juhul, kuna tegemist Itaalia krimifilmiga, siis ei kulu kaua aega, kui suvitajad hakkavad ükshaaval kaduma minema ning laibastunud kujul siin-seal taas välja ilmuma. Põhimõtteliselt Agatha Christie, teate- küll-mis-loo-kura- teab-mitmekümnes (või sajas?) uusversioon. Ainult, et kerges giallo vormis.
Mis segab filmist täit mõnu saada, on tegelaste äärmine külmus ja küünilisus. Lihtsalt ei teki soovi kellelegi neist kaasa elada. Ma ei olegi vist näinud varem krimifilmis sedavõrd ükskõikseid tegelaskujusid. Iga uus mõrv on neile rohkem statistiline number. Ei mingit kahetsust, pisaraid või soovi parv ehitada, millega saarelt kus kurat kaduda. Kedagi neist otseselt peategelasteks ka ei ülendata. Bava vaatleb kogu seltskonda üsnagi erapooletult. Isegi tagakiusatud inseneri piinad ei tekita kaastunnet - ise ta sinna saarele ronis, teadis küllap juba, mis seal lahti läheb. Saan aru, et Bava mõte oligi näidata, kuidas tsivilisatsioonist eraldatud ahned küünikud täiesti loomastuvad, aga krimifilmist ma ootaks rohkem head pinget ning müsteeriumit kui inimloomuse lahkamist. Tugev miinus tuleb lisaks veel sellegi pealt, et üsna kerge on ära aimata roimari isik. Tuleb lihtsalt korraks silmad sulgeda ja meenutada, kes neist tundub kõige süütum, vähem motiivi omav ning näib, justkui ei sobiks ülejäänud seltskonnaga ning bingo! -- õige isik on leitud. Liiga sage giallode vaatamine tundub filmi nautimise seisukohast kohati halvasti mõjuvat, sest autorid kipuvad kasutama filmist filmi samu nõkse ja süžeepöördeid.
Õnneks leevendab süžee üldist tuimust ja tegelaskujude hingetust Mario Bava suurepärane kunstianne. Kaameratöö ja värvid on nagu ikka tema filmis perfektselt paigas. Iga stseen mõõdetud ja vajaduse korral lisaprožektoritega (värviliselt) ülevalgustatud. Kui tavaliselt on techicolorit kasutatud autori poolt pigem rõhutatud soojade toonide saamiseks, siis siin kasutab ta pigem külma sinist. Bava poolt isiklikult tehtud (kulutuste kokkuhoidmiseks) monteerimistöö on ka järsk, aga hea. Kuvapauke võtta oli tõeline mõnu ning mõtlesin pärast tükk aega, mida üles riputada ja mida maha kustutada. Igal juhul neile, kes Bavast varem kuulnudki pole - vale film ka temaga tutvumise alustamiseks. Kes juba Bavat teavad, aga tema kunst pole eriti muljet avaldanud - pigem jätke vahele.6/10
Igal juhul, kuna tegemist Itaalia krimifilmiga, siis ei kulu kaua aega, kui suvitajad hakkavad ükshaaval kaduma minema ning laibastunud kujul siin-seal taas välja ilmuma. Põhimõtteliselt Agatha Christie, teate- küll-mis-loo-kura- teab-mitmekümnes (või sajas?) uusversioon. Ainult, et kerges giallo vormis.
Mis segab filmist täit mõnu saada, on tegelaste äärmine külmus ja küünilisus. Lihtsalt ei teki soovi kellelegi neist kaasa elada. Ma ei olegi vist näinud varem krimifilmis sedavõrd ükskõikseid tegelaskujusid. Iga uus mõrv on neile rohkem statistiline number. Ei mingit kahetsust, pisaraid või soovi parv ehitada, millega saarelt kus kurat kaduda. Kedagi neist otseselt peategelasteks ka ei ülendata. Bava vaatleb kogu seltskonda üsnagi erapooletult. Isegi tagakiusatud inseneri piinad ei tekita kaastunnet - ise ta sinna saarele ronis, teadis küllap juba, mis seal lahti läheb. Saan aru, et Bava mõte oligi näidata, kuidas tsivilisatsioonist eraldatud ahned küünikud täiesti loomastuvad, aga krimifilmist ma ootaks rohkem head pinget ning müsteeriumit kui inimloomuse lahkamist. Tugev miinus tuleb lisaks veel sellegi pealt, et üsna kerge on ära aimata roimari isik. Tuleb lihtsalt korraks silmad sulgeda ja meenutada, kes neist tundub kõige süütum, vähem motiivi omav ning näib, justkui ei sobiks ülejäänud seltskonnaga ning bingo! -- õige isik on leitud. Liiga sage giallode vaatamine tundub filmi nautimise seisukohast kohati halvasti mõjuvat, sest autorid kipuvad kasutama filmist filmi samu nõkse ja süžeepöördeid.
Õnneks leevendab süžee üldist tuimust ja tegelaskujude hingetust Mario Bava suurepärane kunstianne. Kaameratöö ja värvid on nagu ikka tema filmis perfektselt paigas. Iga stseen mõõdetud ja vajaduse korral lisaprožektoritega (värviliselt) ülevalgustatud. Kui tavaliselt on techicolorit kasutatud autori poolt pigem rõhutatud soojade toonide saamiseks, siis siin kasutab ta pigem külma sinist. Bava poolt isiklikult tehtud (kulutuste kokkuhoidmiseks) monteerimistöö on ka järsk, aga hea. Kuvapauke võtta oli tõeline mõnu ning mõtlesin pärast tükk aega, mida üles riputada ja mida maha kustutada. Igal juhul neile, kes Bavast varem kuulnudki pole - vale film ka temaga tutvumise alustamiseks. Kes juba Bavat teavad, aga tema kunst pole eriti muljet avaldanud - pigem jätke vahele.6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar