teisipäev, 3. mai 2011

HÕFFi esimene päev: Saabumine ja sisseelamine

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama juba sündmustest, mis toimusid päev varem, mil kohtusime koos Onuga kahe Athena asjapulgaga, jõime nendega mõnusalt õlut ja vestlesime pikemalt kinoteost ja HÕFFist, või siis hiljem istusime Tartu tuulistel kõrgendikel ning kuulasime filmisõprade isake Pjotri ja Soku meenutusi. Või kuidas ma järgmine päev Kalle Kulbokilt videokaamera nurusin ja seda testisin, aga ei tahaks lugejat juba enne põhiürituse juurde jõudmist ära väsitada. Seega jätaks need sündmused teiseks korraks ning suunduks otse sinnani, kus meie (minu ja Onu poolt juhitud) autokaravan liikuma läks. Onu auto oli komplekteeritud samamoodi nagu ka eelmisel aastal ehk siis Onu ja Maret vööris ning ahtris Jaanus ja Annika.

Minu masinas oli aga toimunud suurem meeskonnavahetus. Isa Pjotrit asendasid seekord Andres ja Jaan (tuntud ka kui Cochrane). Ees kaarti lugemas ja liiklusmärkide eest hoiatamas aga Kairi. Peab ütlema, et sõit läks Haapsallu üsnagi vahejuhtumitevaeselt. Vestlesime Andresega elavalt Athena kino ja üldse festivalinduse telgitagustest ning ka headest-halbadest filmidest.

Tõenäoliselt, kuna seekord puudus pardalt Pjotr koos enda altariveinidest väljavenitatud põiega, siis oli metsapeatusi ka vähem, mis viimaks tingis pisut varasema kohalejõudmise kui tavaliselt. Egas midagi, puistasime pagasi Haapsalu spordihoone tubasid mööda hoolikalt laiali ning suundusime... mingi ajutise valearvestuse najal kõigepealt linnast välja.
Püüdsime seepeale ühe ehmunud pärismaalase kinni, kes seletas, et peame tuldud teed tagasi kõndima. Mis seal ikka -- pioneer ja filmisõber ei karda meretuuli. Haapsalu heitlikku kliimat trotsides (mis tundus iga kvartaliga kardinaalselt muutuvat) sammusime reipal marsisammul tagasi keskusse ning mina suutsin kaamerasilma ette vedada ühe hoobiga pea kõik põhitegijad. Alates Trashist ja Jürkast (kes küll kiirelt kadus produktide järgi poodi) ning lõpetades Robi ja pisut närvilise moega Saluveeriga. Robi kinkis mulle muide esimese asjana kaamera tarvis kasseti (mis hiljem marjaks ära kulus, aitüma!).
Sättisime endid siis uulitsa nurgale zombusid ootama. Mitmesuguste vahvate laps-ebasurnutega oli neile juba üsna head eel-reklaami tehtud ning ootused olid kõrgel. Ainukesed, kes aga puudusid, olid miskipärast zombud endid. See tundus olevat ka Saluveeri rahutuse allikas. Mees marssis pidevalt edasi-tagasi ja tõstis iga hetke järel kõnemasina kõrva äärde, et uudiseid küsida. Meil tekkis aga kahtlus, et äkki olid zombud kah vale teeotsa valinud ning taaruvad nüüd Lihula suunas.
Viimaks, pärast väikest ootamist hakkas kostma tänava kaugemast servast kisa ning mootorimürinat. Varsti ilmusid nähtavale ka müratekitajad ehk siis veoauto orkestriga ning auto järel sibasid kiiruga tropis koos väga kartliku moega zombud. Jäi suisa mulje, et pealtvaatajad ajavad neile hirmu peale. Igal juhul, erinevalt eelmise aasta väärikast taarumisest liikus seltskond üllatavalt kiirelt. Orkester püsis kah vait ja törtsatas mõned korrad alles seejärel, kui olid meist möödunud. Aga noh, vähemalt ei jäänud päris ära. Saluveer (kes, muide, olla sõitnud spetsiaalselt Jaapanist marssi vaatama) säras ka nõnda heledalt, et teda vaadates tundus isegi külm meretuul hetkeks taganevat ning hakkas mitu pügalat soojem..

Igal juhul zombud mööda lasnud, vantsisime nende kannul linnusesse püstitatud välikinno. Erinevalt eelmisest aastast otsustasin kehva ilma trotsides seekord avafilmi ära vaadata. Selle tarbeks oli meil põues ka pudel külmarohtu ning kõhukas pealevõtukas. Nii seadsimegi end sisse linnuse rõdule, kus nööpisime kiirelt pealevõtuka lahti ning tuginedes polaaruurijate kogemustele surusime tihedalt endid üksteise vastu, et kehasoojust kõrgel hoida.
Kole kahju on sellest, et filmimise jaoks oli liiga hämar, sest avakõned Steni ja Linnapea poolt olid äärmiselt meeleolukad. Loodetavasti riputavad parema tehnikaga kohal viibivad kaameramehed ka need klipid kunagi veebi. Igal juhul algas viimaks kauaooatud esimene klipp, mis oli eesti autori loodud "Leipzigisse". Jutustas see loo noorest arstitudengist, kes saadetakse 19. sajandil ülikoolist maakohta praksisesse. Filmi atmosfäär ja kaameratöö meeldisid mulle vägagi, nagu ka ägedad tegelaskujud. Kahjuks oli aga lugu pisut lonkav. Tunne oli, et autori soov oli olnud luua väike mahe must komöödia. Nali aga ei tahtnud eriti libiseda või oli siis liiga peen, et koos külmarohu ning lõbusa seltskonnaga seda tabada. Lõppkokkuvõttes päästis selle klipi kõige hävitavamast hinnangust tema lühidus ning lõpupuänt.

PS: Muide, oleksin ma teadnud, et tegemist seekord ainukese festivali lühifilmiga, küllap oleksin ehk üritanud seda tähelepanelikumalt jälgida. Kahjuks puudusid erinevalt eelmistest aastatest seekord lühiklipid filmide eest täiesti. Isegi vahvat videoblogi ei raatsitud miskipärast festivali käigus vahelduseks Merivoo reklaamile rahvaga jagada.
Lühifilm läbi, jätkus programm esimese täispika looga, milleks Yuzna legendaarne ;) "Merekoletis". Tegemist oli üsnagi targalt valitud filmiga. Kuna seltskond oli juba kõvasti rohkem mõdu ja kesvamärjukest mekkinud, tabas Briani B-gore enamus vaatajaid (vähemalt meid) kui rusikas makku. Peamisteks selle filmi märksõnadeks oleks ajuvabadus, Elvise tõmmu imitaator ning hiid-merekoletis ja õrnad vihjed Lovecraftile. Kohatine pusserdamine ja venitamine tõmbas küll ehk kohati hoogu alla, aga õnneks tabas Yuzna alati seda ise ka ja kompenseeris vaakumit koheselt mõne lõbusa gorehetke või rumalusega, mille üle oli hea laialt irvitada.
Igal juhul taarus meie vapper rakuke kinosaali, jalg juba all pisut lödi, aga meeleolu ülev ja suu kõrvuni. "Alateadlikule julmusele" (Hiljem selgus, et tegemist oli hoopis Hämarate hingedega, igaühega võib juhtuda) ei tahtnud piletimüüjad küll alguses meid sisse lasta ja üritasid seletada, et see on juba pool tundi käinud. Aga nad said varsti aru, et filmiblogijatega pole mõtet vaielda ja lõid käega. Nii tormasime saali ja vallutasime kohe esimese asjana rõdu (peletades sealt minema mitu kunstinautlejat). Filmi süžee jooksis vähemalt minust küll sorinal mööda. Seega keskendasin enda tähelepanu rohkem  üksikutele gorekohtadele ja kaasvaatajatega rumalatele kommentaaridele. Katsun tulevikus torrenti jumala poole kummardada. Ehk saan selge peaga algusest lõpuni ka selle filmi üle vaadata.
Film läbi, suundusin ma, tuju hea ning õudus südames, alla festibüüli, kus ajasin pisut Robiga filmijuttu. Üritasin osta osalust tema uues filmis. Ajasime Trashi minu kaameraga taga ning tegime muid lollusi. Viimaseid tehes teadupärast möödub aeg kiirelt, nii et magasin kahjuks "Punane, valge ja sinise" alguse maha ja nagu ikka -- kui filmi algus on juba lörris, ei suuda ma ka enam edaspidi järngevalt toimuvasse süveneda. Uni kippus ka kangesti peale ja selle peletamiseks käisin teisi norskajaid rõdul äratamas. Seega jäi ka see film minu jaoks pisut müstikaks, seega tuleb ka see kinopilt hiljem hankida ning läbi vaadata.
Seegi film vaadatud, üritasin pisut veel kaameraga kohusetundlikult muljeid koguda. Kõik tundusid kahjuks üsna vaenulikud ja kaamerapelglikud. Kõige vahvama elamuse tekitas üks noormees, kes väga lahkelt oli nõus torusse muljetama. Suured tänud talle! Pakkisin lõpuks väsinult, kuid võidukalt kaamera kotti ning heitsin pilgu ka Ehte baari. Ma olen jätkuvalt täiesti nõus Hunter S. Thompsoniga, kes ütles, et "I feel the same way about disco as I do about herpes". Ehk siis baaris panin kiirelt tagurpidikäigu sisse ning liikusin tõtakalt väravast välja, kus ma esimest korda adusin kuivõrd napsune ja väsinud ma tegelikult olen tööpäevast, sõidust, filmidest ja söögita olemisest. Vedasin seega end tagasi öölaagrisse ning vajusin raskesse painajatega täidetud unne.

To be continue...

5 kommentaari:

Jaanus ütles ...

"Alateadlik julmus" oli teises saalis. :D

Ehk siis sa esitad oma väidet, et filmi süžee läks mööda, päris veenvalt.

Ehk et kui torrentijumala poole pöördud, siis kasuta sõnu MØrke sjeler"

Ulmeguru ütles ...

Mulle see keeleuuendus meeldib, et festivali ajal saab vestibüülist festibüül. :P

siidiliblikas ütles ...

Ei tea, kes karavani Haapsallu juhtis!
Aga Alateadlikku julmust selles saalis, kus sina olid, küll ei näidatud :P

metsavana ütles ...

Nii juhtub kui lähed filmi poolepealt vaatama ja siis ka poole silmaga toimuvat jälgid. Ei hakka seda jämedat viga parandama ka. Las jääb mulle siia õpetuseks.

festivali ajal muidugi festibüül ja festibaar ning festiõlu :)

Ralf ütles ...

Panin alles nüüd tähele, et ma piilun seal ühel pildil Kalveri tagant. :)