Filmi sisu kohta kirjutab http://athenakino.ee veeb järgmist:
Maavälist päritolu müstiline udu on katnud põhjapoolse osa Jaapanist. Kes udu sisse hingavad, muutuvad ablasteks lihasöövateks zombideks, kelle ainsaks eesmärgiks on alla kugistada inimkonna allesjäänud osa. Kaosesse sööstnud Jaapan rebitakse kaheks. Maa lõunaosa, mille elanikkond pole surmava gaasiga kokku puutunud, elab tugevdatud müüri taga; põhjapoolne osa aga on zombisusest nakatunud ja seadusteta tühermaa. Poliitilised jõud on patiseisus ega suuda otsustada, kas elavaid surnuid peaks kaitsma kui pereliikmeid või välja juurima kui katku. Majandus närbub ja tundub, et Jaapani rahvas on kaotamas lootust.
Lootus saabub Kika (Yumiko Hara) kujul – Kika on ilus keskkoolitüdruk, kelle relvaks on mootorsaag-mõõk, mida toidab tehissüda. Kui valitsus Kika palgale võtab, viib ta bandiitidest kokku klopsitud salga salajasele lähetusele zombidest nakatunud kõnnumaale. Nende sihiks on hävitada zombikuninganna Rikka (Eihi Shiina filmidest “Rolliproov” ja “Tokyo verepolitsei”) ja lõpetada seeläbi elavate surnute katk. Ent nende teekond on täidetud zombide jõudsalt kasvava kogukonnaga, kellel on elava osaga Jaapanist omad plaanid ja kes sugugi ei taha alla anda ega surra.
Lihtsalt ei viitsinud uut kirjeldust teha kui juba piisavalt ammendav oli veebis olemas. Aga ok, tagasi filmi juurde. Tegemist on kinolooga, mis HÕFFile üldse ei jõudnud ning mida näidati esmakordselt Tartus. Selle kinos näitamise tarbeks sokutati mu auto peale ka Haapsalust minema sõites spetsiaalselt beta-makk, et saadetavat kõrgekvaliteedilist linti oleks võimalik mängida.
Nagu ikka festivalidel ette tuleb, juhtus aga äpardus ja eelmine festival saatis uhke beetakasseti Eesti asemel kogemata Türki (inimlik eksitus, tegijal ikka juhtub). Vahepeal oli lootus, et levitajalt saab kiiresti dvd koopia, et saaks puhta dvd pealtki vähemalt näidata. Aga õhtuks kadus seegi lootus ning lõpuks tuli näidata Helldriveri filmi versiooni, millel oli tootja logo vesimärgina ja hiidsuurelt täpselt keset ekraani.
Inimsilm on imeline aparaat. Hoolimata sellest, et keset ekraani lösutas hiidsuur korporatsiooni nimi, ei kulunud ma kujutan ette, kümmet minutitki, kui seda ei pannud enam tähelegi. Vaid hetkedel, kui ekraan täiesti mustaks läks, tuli see uuesti meelde, aga ülejäänud aegadel suutis aju selle kuidagi välja selekteerida ning ära hägustada.
Mis puutub filmi sisusse, siis oli tegemist väga vahva campi-kitši täis mölluga. Lustlik ja pöörane kihutamine läbi jäsemetest, zombidest, tulnukatest ning verest nõretava Jaapanimaa, kus tundus, et kõik on võimalik ning iga uus hetk keerati veel nukake vinti juurde. Kartsin filmi vaatama asudes, et need uued Euroopat silmas pidades toodetud
gore-lood on end minu jaoks ammendanud, aga seekordne film suutis heas mõttes üllatada ning sedasorti nn uue
gore laine filme minu jaoks taas ausse tõsta. Naersin nii, et Athena rõdu värises ning laelühtrid klirisesid. Väga vahva väike Hõffi-järgne boonus. Mõnus soolane maiuspala, mida hea pikale festarile peale hammustada. Erinevalt Trashist leian, et praegune Tartu programm pigem täiendas elamust, kui lõhkus HÕFFi terviklikkust.
Mille üle samas küll nuriseks, on asjaolu, et need filmid võetakse üles põhilitselt digikaameratega. Minu arust oleks aeg see odav tehnika kõrvale heita ja võtta kasutusse technicolor. "Pumppüssiga parm" näitas ilmekalt, kuivõrd palju võib selline tehnoloogia anda heale filmile veel omakorda juurde. Kõik hea uus on unustatud vana.
PS: Filmi headust tõestas küllap ka see, et kuigi Athena kino rahvas pakkus välja võimalust piletiraha kehva kvaliteedi eest tagasi nõuda, ei näinud ma kedagi seda tegemas.
8/10
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar