kolmapäev, 4. mai 2011

HÕFFi kolmas päev: Hüvastijätupisarad ning kojusõit

Nonii, olengi viimaks jõudnud enda HÕFFi muljetustega kõige viimase ja lühema päevani - pühapäevani. Nagu juba arvata oli, kujunes ärkamine sellel päeval suurimaks katsumuseks. Selja taga ikkagi kaks tõsiselt tegusat päeva ja ööd, mil kummagil unenormi täis põõnatud ei saanud.
Seetõttu kahtlustasin, et "Norra ninjale" ma üldse ei jõua. See hirm osutus siiski ekslikuks ja mul õnnestus siiski poole filmi pealt saali komberdada ja käsikaudu endale üks vaba istumine leida. Ja nagu esimeselgi päeval, oli taas raske süveneda sisusse, kui varem algust pole näinud. Tasapisi ja tahtejõudu pingutades jõudsin omadega siiski "ree peale". Õnnetuseks aga polnud film sisuliselt ise väga tasemel. Üksikuid nalju leidus, aga vähe. Suurema osa ajast täitsid filmi erinevad vihjed, mis tõenäoliselt üdini arusaadavad vaid norrakatele endile. Süžee mängis nimel üsna vabalt mõningate neile oluliste ajalooliste sündmustega, milledest ma isegi kuulnud polnud. Võib-olla vaataksid norrakad samasuguse mõistmatu pilguga näiteks meie oma Esto TV-d ? Pisut niru igal juhul.

Pärast Norra filmi tõmbasin korra hinge, vestlesin põgusalt vanade ja ka uute tuttavatega, rüüpasin sisse kohvisõõmu ja sellest kosutust leidnuna suundusin vaatama kinopilti nimega "Jõle".
Ja juba teist korda tabas mind ränk pettumus. Jõle oli tõesti jõle kehv film.Tegemist oli "RECi" ja "Blairi Nõia" stiilis filmiga, mis taotleb realismi läbi väriseva kaamera ja vähese montaaži. Erinevalt aga RECist kus mürgel algas pea kohe kui kaamera käima pandi venis siin tegevus nagu kuke tatt. Tegelased olid igavad rikkad noored, kes sõidavad koos vanematega lapsepõlvekoju puhkama ja tahavad seal siis kohalikust folk-legendist dokumentaali kokku vändata. Enamus aega filmitakse tühja-tähja, aetakse lamedat smalltalki ja tuiatakse niisama ringi. Siis aga, kui viimaks actioniks läheb, vehitakse kaameraga sedavõrd agaralt ringi, et toimuvast pole võimalik mitte midagi aru saada. Põhimõtteliselt karjed ja sähvatused pimedas metsas. See hetk, kui tegelased viimaks kaamera maha asetavad, ohkasin ma suisa kergendatult. Viimaks said silmad hetke puhata. Aga ega see kaamera kaua paigal püsinud. Varsti läks väristamine täie raha eest edasi.

Kuid liiga pikad aeglased stseenid ja neile sekundeerivad täiesti arusaamatud värelevad kaadrid kahvatusid filmi loogika ja süžee kõrval. See oli pehmelt õeldes halb ja läbimõtlematu. Peategelane on näiteks kramplikult enda kaamera külge klammerdunud ka kõige pinevamatel hetkedel (kuigi kaamera nägi välja nagu kaaluks terve tonni). Politseisse helistamine ei tulnud kellelegi kordagi meelde jne. Arusaamatuks jäi ka see, et mis oli pereisal arus kui enda ebastabiilse kaasa metsa viis. Ette oli juba teada millega ta võib riskida.

Kõike seda arvesse võttes pole ime, et tundsin heameelt kui film viimaks lõppes. Fuajees muljetades leidsin enda rõõmuks, et ma polnud ainuke loll kes nägi filmis vaid täielikku amatöörlikust ning sihitut rapsimist. Pea kõik kaasvaatajad olid selles osas minuga ühel nõul. Andres oli eriti õnnetu ja kahetses, et "Jõleda" Athena filmiprogrammi valis aga viga juba tehtud. Ainuke kes filmi kohta mõne hea sõna lausus oli kokkuvõttes Flechu aga kardan, et ta tahtis sellega lihtsalt Andrest lohutada.
Pärast seda suundusime festivali viimasele filmile "Katekismusekataklüsm", mis pidi olema must komöödia käpardist preestrist, kes läheb kanuumatkale ning kus tal siis kõik viltu veab. Mõnulesin juba ette, kuidas peale kahte üsnagi närutavat filmi lõpuks ühe hea annuse musta huumorit saan. Alguskaader, kus ekraanile ilmus väike süütu vanamutike, kelle autot kamp turskeid pätte röövisid, tundus igati mu arvamust kinnitavat. Siis aga -- TRAHH! -- kadus pilt. Esialgu paanikat ei puhkenud, oletati, et ju siis lint läks katki või midagi. Mõned südametumad parastasid, et säh sulle, liiga vara hakkas Saluveer kiitma festivali hästi õnnestunud tehnilist külge.

Pilti aga ei tulnud ega tulnud. Viimaks teatati projektoriruumist, et neil on miskipärast vool ära ja nad uurivad, milles põhjus. Seepeale puhkes saalis rõõmus elevus. Üks mu lähedal asuv noormees tegi isegi ettepaneku, et kuna mul kaamera olemas, võiksin selle öörežiimile seadistada ja hakata õudusfilmi väntama. Pidin teda aga kurvastama, et mul sellist featuuri siiski pole. Igal juhul aeg möödus aga mida polnud see oli elekter. Kannatamatumad filmikülastajad hakkasid tasapisi minema voolama. Lõpuks ilmus lavale üks korraldaja, kes seletas, et vool pole ära mitte ainult kultuurimajas, vaid terves linnas, ja hetkel pole vähimatki infot sellest, kunas ta võiks tagasi tulla. Seega jääb filmi näitamine ära ja festival on selleks korraks lõppenud.
Mis seal ikka: kobisime siis kõik saalist välja päevavalguse kätte. Tehnikud paistsid seal üsna mures olevat. Nimelt oli hirm, et äkki on terve projektor voolukatkestusega õhtale läinud. Digiprojektor vajab nimelt peale väljalülitamist veel mõnda aega lampide jahutamist ning koheselt saba seinast välja tõmmates võib mõni neist kergelt "prõksu" teha. Vastust küsimusele, kas Tartus ka võib ärajäävat filmi näha, ei osanud nad seega hoobilt anda ja Andres ei söandanud neid ka nende mures segada. Hiljem selgus, et näidatakse vaid Tallinnas ja Haapsalus, millest mul on kole kahju, Tartus oleks see pealegi, usun, kindlasti rohkem vaatajaid leidnud kui Haapsalus.

Vantsisime siis tagasi baaslaagrisse (spordihoonesse), kus ladusime viimasedki asjad autole ning tagurdasin sõiduki kinohoone taha, kus lubasin ka Maretil pisut kaameraga filmimist proovida ning laadisime mu pagasnikusse miljoni krooni eest beta-makke, filmirulle ning kassette Athena kino tarbeks. Lisaks saime kaasa ka projektsionisti, kelle sokutasime Jaani kõrvale. Tagasisõit võis alata.

Tee peal sai muidugi räägitud tohutus koguses filmijuttu. Ei saanud jätta kasutamata võimalust, kui peal kaks sellist filmikorüfeed nagu Andres ja ilusate silmadega:) projektsionist. Seda juttu aga sai nii palju, et teen ehk kunagi asjaosaliste lahkel loal eraldi posti, kus üritan vastavalt mälule kirja panna fakte ja seikasid festivalidelt ning kuidas üldse sealsed rattad veerevad ning mis tehnikat filminäitamiseks kasutatakse.
Hinnang kogu HÕFFile:
Minu esimesele (e üle-eelmisele) festivalile jääb tänavune mõistetavatel põhjustel alla. Esimene kogemus iga suurüritusega on alati parim, olgu tegemist siis Estconi, Baka laagri või millegi muuga. Vähemalt minul on see nii ja aeg lihvib oma halastamatu liivapaberiga mälestusi veelgi säravamateks ja läikivamateks. Eelmise aasta festifalist oli tänavune aga kahtlemata parem. Seda juba kas või filmiprogrammi pärast, kus leidus rohkem friigifilme, head meelelahutust ning vähem eksperimenteerimist, Serbia huumorit ja kunstifilmi. Kõik laupäevased filmid saavad mult väga kõrged punktid, mis tõenäoliselt juba ütleb nii mõndagi. Eks muidugi sai sel aastal filme ka hoolikamalt valitud ja mõni meelega välja jäetud, aga tase oli kindlasti tugevam.

Tuleb tunnistada tõde, et HÕFF on Eesti vaieldamatult parim filmifestival. Eks muidugi siin mängib oma osa ka asjaolu, et ta on ühtlasi ainuke tõeline festival. No offence, pöffihundid, aga teie festival on, nagu ma ka Haapsalu lehele kommenteerisin, laiali määritud mööda mitut nädalat. Seal pole võimalik saada kätte seda õiget tunnetust. Tõenäoliselt, kui kunagi peaks tekkima kuskile Häädemeestesse EHIFF (eriti halbade Itaalia friigifilmide festival), poleks HÕFFil enam lootuski esikohta hoida. Seni aga pikutab ta üksinda loorberitel ning paneb kinni nii hõbe, pronks kui ka kuldmedali.

7 kommentaari:

metsavana ütles ...

Üks tänavuse festivali puudus mis veel meenus oli see, et erinevalt eelnevatest aastatest poldud viitsitud seekord mingitki vaeva näha kultramaja kujundamisega. Oleks võinud ühe kaltsudest tehtud poodugi lakke riputada või midagi.

siidiliblikas ütles ...

Joel, Norra ninja oli igati mõnus vaatamine, eriti naljaks oli esimene pooltund, kus ka kõik ära seletati!

metsavana ütles ...

Mis seal ikka siis. Eks tuleb kunagi esimene pool ka ära vaadata :)

Jaanus ütles ...

Et selle aasta festival polnud nii hea kui eelmine, aga selle-eest ta oli parem kui eelmine?

Jaanus ütles ...

Norra Ninja närutavaks kutsumine on jään nõusse ka, et õige rangelt antud.

metsavana ütles ...

No ju see alguse mitte nägemine mängis siin ikka oma osa :)

metsavana ütles ...

Ptüi, tahtsin öelda, et mitte nii hea kui üle-eelmine aga parem kui eelmine.