Desperado (1995)

"Desperado" kuulub nüüdsest nende valitud filmide auväärsesse seltskonda, mida olen kolm, või rohkem, korda näinud. Mitte, et tegemist oleks mingi mu erilise lemmikuga, mida teatud aja tagant üle pean vaatama. Pigem on eelnevad vaatamised kõik kuidagi poolikuks jäänud. Esimene kord, kui seda nägin, jääb kutsekooli aega. Oli meil seal sääne kuraator hüüdnimega Itimees. Itimees oli lahe Põltsu mansa säga, kes arvutites eriti tugev just polnud, kuid samas seda enam energiat ning hakkamist täis neist rääkima. Juhtus sedagi, kui ta pärast sütitavat loengut läks enne järgmist tundi võrku ja pärast soovitas räägitu ära unustada, sest selgus, et ta oli täiesti valesti asjast aru saanud. Ning kui arvutijuttu rääkida ei osanud (või ei viitsinud), hakkas ta muid kõrvalisi tegevusi leiutama. Näiteks ühel päeval, pärast seda, kui oli tundi hilinejaid kümmekond minutit sõimanud, tegi ta ettepaneku hakata klassiruumi projektoriga hoopis "Desperadot" vaatama. Mõeldud- tehtud, kõige rohkem tundus flmi nautivat seejuures Itimees ise, kes rahulolevalt oma asemel niheles, habemesse muheles ning kommentaare stiilis "hohoho, vaadake ometi, mehed, milline suur püss sel ahvil on" loopis. Lõpuni filmi siiski vaadata ei saanud. Pilt hakkis kohutavalt ja arvuti ei suutnud kuidagi ka seda tolleaegset madalakvaliteedilist dvd rippi normaalselt esile manada. Lähemal uurimisel selgus, et ei peagi suutma. Videokaardi mälu oli napilt üle ühe megabaidi. Nii jäigi esimene vaatamiskord toppama.

Kunas ma "Desperadot" teist korda nägin, enam ei mäleta, pakun, et mõnel õhtul pärast tööd sai poole silmaga telerist jälgitud. Idee seda veel (ja minujaoks kolmas kord) vaadata tuli meil Mardiga põhiliselt kahe asja koosmõjul. Esiteks oli aeg hiline ja teiseks tahtis hing väikese rummisõõmu kõrvale näha midagi turvalist, lahedat ja ladusat. Lisaks ei mäletanud me kumbki filmist eriti midagi.

"Desperado" kannatas tüüpilise märulite häda käes: esimene pool oli väga mõnus, kuid kuskil lõpu kandis vajus kolinal ära. Põhjus lihtne: kõik karismaatilised näitlejad nagu Buscemi, Tarantino, Cheech, Marin ja Danny Trejo löödi lihtsalt järjest maha ning viimaks jäi vaid Banderas üksi keset oma põhjatut ängi. Ilma karismaatilisemate näitlejateta ehk nö filmi soolata oli kogu lugu aga lihtsalt üks mage lurr. Samas, halba hinnet mu käsi ei tõuse sellele filmile andma. Esimene pool on ikkagi puhas kuld, no näiteks kas või stseen, kus Tarantino räägib nalja kõrtsmikust. 7/10

Filmi ennast käepärast polnud ja ei viitsinud teda ka ainult seepärast hakata hankima, et kuvapauke teha. Seetõttu pildid virutatud siit saidilt.