kolmapäev, 1. juuni 2011

Himaalaja filmipäev

Nagu kirjutatud, hakkab Athena kino suveks enda kodinaid kokku pakkima ning seepärast otsustasime koos kamraad Cochrane'iga veel viimast võtta ja Himaalaja filmipäeva täie rinnaga kaasa teha.

Esimene film "Soolosõit maailmatippu" on lugu mehest, kes võtab klassikalise tsikli, laob sinna peale nõnda palju moona kui mahub ja hakkab kulgema vaikselt Hiina piirialadel, mööda mägesid ja väikesi asundusi ning nomaatide kolooniaid.

Kui ma olin väiksem, meeldis mulle kangesti lugeda igasuguseid reisijutte. Paljude tegevus leidis aset ka Tiibeti ja Hiina aladel ja enamasti ühendas kõiki raamatuid see lüli, et kõik ekspeditsioonid toimusid 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. See jättis mulle mulje, et tänapäevaks on Aasias maadeavastamine täiesti lõppenud. Kõik rändhõimud kultuurirevolutsiooni raames kolhoosidesse pekstud ning vanad asundused varustatud hamburgeriputkade ja bensiinijaamadega. Seda mõnusam oli käesolevas filmis vaadata, et tutkit! Päris pirakal maa-alal elatakse endiselt veel nii nagu tuhandeid aastaid tagasi. Tõsi, mõned moodsa elu vidinad on tasapisi sinnagi imbunud, aga muidu käib rütm endiselt loodusega kooskõlas ja isaisade õpetuste järgi.

Muljet avaldas reisumehe suurepärane oskus kogu looduse ilu kaamerasilma püüda. Mees mässas sellega ikka hingega. Monteeris kaameraid mäeküngastele ning sõitis seejärel uuesti selle alt läbi, et mõnusaid road-movilikke stseene lindile püüda jne. Tekitas endaski iha oma vana jawa käimasaamisel kaamera seljakotti pakkida, äkki saab Lõuna-Eestis veeredes mõne sarnase vahva stseeni purki.

Mis aga filmi mõnusat muljet rikkus, oli subtiitrite puudumine. No tõsiselt, ma ei saa aru, miks autor ei viitsinud seda pisikest asja filmile juurde meisterdada. Kogu ülejäänud filmimise ja monteerimistöö kõrval oleks see olnud talle imeväike pingutus. Aga ei, miskipärast hindas tegelane enda inglismannide keelt veatuks ega pidanud seda asja absoluutselt oluliseks. Nii läks pidevalt tänu tema räigelt tugevale aktsendile pool teksti kõrvust mööda. Mõned korrad, kui ta hapnikupuudusest mägedes oimetu oli, ei saanud isegi mitte sidesõnadest aru. See asjaolu jäi tsipake hinge kriipima ning võtab täispunktidest kohe kõvasti alla. Koondhindeks Onu Kalveri skaalas oleks "Täitsa viisakas".
Kui "Soolosõit maailmalõppu" suutis enda super mõnusa atmosfääriga täiega haarata ning muhedad tegelased kaasa elama panna, siis "Pimenägemine" läks minust küll tugeva kaarega mööda. Pimeda jänki plaan viia kuus samuti pimedat noort Džomolungma ligidal paiknevasse Lhakpa Ri'sse paistis silmnähtavalt liiga puhtalt oma ego upitamiseks mõeldud tripina. Noorte endi soovidega tundus arvestatavat vähe. Alles siis, kui kaks tiibetlast murdusid (üks neist vajus täiesti kokku), hakkas mees kaaluma plaanist taganemist. Enne aga kas või üle laipade. Pidev vaidlemine ja puhtjänkilik lõputu "hingelt ära rääkimine" hakkas ka pisut närvidele käima. Rikkad jänkid vaidlesid ja karjusid üksteise peale ning kohmetud noored seisid eemal ega julgenud sõnagi iitsatada. Sama raha eest, millega kuus last  mäkke erispetside toega viidi, oleks võidud sada pimedat kodumaal välja õpetada. Ehk siis liiga lääge ja puhtameerikalikust mentaliteedist nõretav abistamisprogramm. Vaid väike samm edasi kuulsuste seas levinud arengumaadest lapsendamise programmist.Hindeks: "Natuke niru".
PS: Athena kino rahva ees müts maha. Kuna subtiitrifail oli eraldi filmist ja selle ajastused ei klappinud, võttis Andres kätte ning kirjutas vahepeal kiiruga programmijupi, mis klahvivajutuse peale subtiitriridu teise projektori abil ekraani alla manas. Teised kinod oleks küllap käege löönud ja lasnud puhtas inglise keeles.

PPS: Kahe filmi vahepeal jutustas Athena kino ametlik asjapulk Leene muu jutu seas kuidas tuntud Eesti režissöör imestas ühes oma tekstis, et inimesed üldse tänapäeval kinos käivad. Tehniline tase on kodudes juba sageli sedavõrd hea, et võimalik vaadata HD kvaliteeti seinalt ning vaat et kvaliteetsemalt kui paljudes kinodes. Jäin selle üle hiljem pikemalt mõtlema ning leidsin, et ega mind ka tõesti näiteks neisse moodsatesse kobarkinodesse ei kisu viimasel ajal muu, kui sageli puhas uudihimu ja kannatamatus näha mõnd linateost varem. DVD ja Blueray peale liikumine on nende puhul teadlikult venitatud vahel (tõenäoliselt sõltuvalt kassaedust) aasta peale. Muidu aga pigem lösutan enda tugitoolis ja vaatan DVD pealt projektori abil filme. Pole häirivat popkorni krõbinat, lobisevaid kaasvaatajaid ning suitsu- ja wc- pause võib teha palju hing ihkab.
Isegi Athena pilet on puhas käsi- ja kunstitöö.
Athena kino on selles mõttes tabanud väga hästi ühte olulist nišši. Ta on muutnud vähemalt minu jaoks kinoskäigu peaaegu nagu klubiskäiguks. Tuled kohale, jutled vanade tuttavatega, leiad ehk mõne uue jutukaaslase. Saad vaadata korraga mitu filmi, mida naljalt muidu vaatama ei satuks. Jood pärast veel otsa tassikese kohvi ja kuulad huvitavaid eel- või järelsõnasid ehk saad lisaks mõnusa sotsiaalse elamuse, mida nn "konveierkinod" pakkuda ei suuda (ega soovigi). Otse loomulikult on veel ka boonusena kino enda kordumatult lahe luksuslik ja teatrilik atmosfäär kullatud rõdude, kipskujude ning punaste vaipadega. Erinevalt ülal mainitud mass-filminäitamise asutustest pole siin pandud rõhku räige popkorni müügi peale. Mõnus! Hoian sellele väikesele nishikinole igal juhul hoolega pöialt.
Jäin pikemalt mõtlema, mis tsikliga võis olla tegu. Esiosa ja mootor tundusid pärinevat täpselt vanalt (635) jawalt. Samas sadul ja bensiinipaak olid vägagi moodsad. Huvitav, kas mingi oma aretus tsehhi tsiklitööstuse baasil ?

3 kommentaari:

leene ütles ...

See on kuulus Royal Enfield!

metsavana ütles ...

Einoh aitäh! Nüüd ma töötegemise asemel loen selle tsiki kohta lisainfot ja vahin nagu armunud koolipoiss netist fotosid :D

metsavana ütles ...

Sry, vaatasin, et olen su nime tekstis valesti kirjutanud :)