teisipäev, 21. juuni 2011

Damnation Alley (1977)

Sissejuhatuse asemel:
Sai sõber Mardile juba mõni aeg tagasi lubatud, et kui suvi käes teeme ühe korraliku postapokalüptilise õhtupooliku. Nüüd siis mõtlesin, et kaua ikka jokutada ja edasi vedada. Teeme ära.

Sisu:
Peale kolmandat maailmasõda üritab kamp ellujäänuid sõita suure läbivusega imemasinaga lähima raadiosignaalini. Neid on takisamas seejuures aga inimsööjad prussakad, mutandid ning ka lihtsalt väga sitt ilm.

Hinnang:
Visuaalselt kvaliteedilt viisakalt tehtud postapo (või no võrreldes nende teiste vaadatud VHSil reliisitud käkkidega milledest edaspidi juttu teen). Mõnus oli juba alguses see, et tuumasõja alguse näitamisele pöörati rohkem tähelepanu kui enamuses filmides, kus neist sündmustest sujuvalt (tõenäoliselt rahapuuduse tõttu) üle libisetakse. Liha õgivad prussakad, ilmastikueffektid ning sündmuste keskmes olev supersõiduk olid samuti buenod. Film ise kippus ainult räigelt venima. Lugu oli kuidagi väga lineaarne ning liiga väheste üllatustega. Mida lõpupoole seda tüütumaks sebimine ekraanil muutus. Lihtsalt ei suutnud väga kaasa elama panna. Autorid oleksid võinud rohkem vimkasid sisse keerata ja tegelasi elavamaks ning isikupärasemaks muuta. Ahjaa peaegu oleks unustanud. Üht peategelast mängib siin Airwolfi staar Jan-Michael Vincent ja tehtud on kogu asi Roger Zelazny ulmeromaani ainetel. 5/10

Kommentaare ei ole: