Leptirica AKA The Butterfly (1973)

Just sedalaadi film, mille oleks võinud teha omal ajal Tallinnfilm. Ei, päris ausalt. Kui võtta mainekad eesti näitlejad ja panna need filmile teksti peale lugema, ei kahtleks tõenäoliselt keegi, et tegemist pole kodumaise toodanguga. Ülevindi näitlejatöö, nõrk kaameratöö (kaamera värises ja kõikus korduvalt filmimise ajal) ja loodusvaated, mis pärit justkui suvalisest Elva-tagusest võpsikust. Muusikataust meenutas mulle, folk-võhikule, samuti mingit setude leelotamist

Ehk see papi riietus ning meeste ülemäära suured vuntsid oleksid pannud kahtlema, aga no alati oleks saanud Venemaa-lähedase mõjuga välja vabandada. Öelda, et tegevus Petserimaal kuskil.

Eestlased aga millegipärast ei suutnud tol ajal ega ole osanud ka praegu mingit sellist lihtsat ja humoorikat vanarahva lugudel baseeruvat filmi kokku panna. Meil peab filmides ikka olema ebausutavalt palju ängi ning kunsti. Diip muusika ning sügavus. Ma kohe kadestan filmi teinud jugoslaavlasi, kes said ilma mingi sellise ballastita ning raske orjapõlve pärandita ühe äärmuslikult lihtsa, kuid omalaadse ning algupärastest legendidest inspireeritud vampiiriloo maha vändata.

Värskena mõjus ka vampirismi juurte juurde pöördumine. Omalaadsed rituaalid ning uskumused siin filmis mõjusid vahvalt. No näitek, kuidas vampiir koiliblikana kirstust välja putkas, kuidas seda kirstu tuli esiteks üldse musta täkuga otsida või kui vampiir ohvri kukil ratsutas.

Kurat! Kas meil, eestlastel, on vaja häbeneda enda vanasarvikuid, hallvanakesi, laukavaime, maa-aluseid virvatulukesi, allikanäkke ja hiievanasid. Peab kogu aeg tegema ette ja taha kummardusi välismaa end lolliks joonud kunstipededele,  kopeerima, keel põses, sealseid malle ning stiile. Pigem kaamera kätte ja võssa vanapaganast, puukidest ja pisuhändadest väntama. Minu arust siin kivi all peitubki Eesti filmi omanäolisus, mida targad mehed ning sihtasutused taga otsivad. Kui ei tulegi superhea film - mida see Jugoslaavia film ka polnud - siis tuleb vähemalt omanäoline ja originaalne film, mida käesolev lugu kohe kindlasti oli. Lisaks saavutaks üks kehvalt kokku pandud folkloor-fantaasiaõudus igati parema sideme kodumaise publikuga kui kõrgkunst, mida mõistavad vaid käputäis valgustatud ülikuid kuskil kabinettides ning kanepisuitsustes trendibaarides. Näpp suus, inspiratsioonipuhangut otsides pigem raamatukokku ning Juhan Jaik läbi lugeda! Mis me, matsirahvas, ikka nina lömmi surutuna vaatame läbi klaasi igatsevalt härraste pidu mõisasaalis. Pigem võiks uhkust tunda, et meie viinast imbunud simmanid on palju vahvamad kui nukkerigavad sügisesed ballid suletud uste taha. 7/10

PS: Pildid võivad (eriti lõpu poole) sisaldada mitmeid spoilereid.