neljapäev, 4. veebruar 2010

Eesti õudusfilm Rändaja ja Animelaager

Laupäev sai Mulgimaa pealinna lähedal Baka kokkutulekul taas kord mõnusalt aega veedetud ning varahommikuni Zurguti moosist aetud metsakohinat mekitud. Aga mitte sellest ei taha ma hakata nüüd pikalt jutustama (ja arvatavasti ka teie lugema), vaid hoopis üritusel esilinastunud filmist. Nimelt oli Trash kaasa kaubelnud kaks enda sõpra - Robi ja Maria, kes esitasid kohapeal Balti meediakooli tarvis meisterdatud pooletunnist lõputööd nimega “Rändaja”.
Nakstirallid ehk Zurgutt rääkis, et puukoor pidi hästi pohmelli peletama
Kuna tegijad tutvustasid seda ise kui müsteerium-thrillerit ja viitasid korduvalt mitmetele klassikutele, nt David Lynch, filmi peidetud sümbolitele ning mitmetimõistetavusele, seadistasin enda meeled kõrgendatud tähelepanule (no või kuipalju see oli võimalik peale Zurksi raketikütuse seespidist tarvitamist). Film suutis aga meeldivalt üllatada ja tegemist polnud mitte mingi Eesti filmikunstile nii omase ugri-doomi või artsy-fartsiga, vaid täiesti korraliku atmosfäärika psühholoogilise tondilooga (ehk Eestis üliharuldase žanriga).

Sisu on filmil lühidalt järgnev: Nooremapoolne naisterahvas (Carita Vaikjärv) reisib tädilt päranduseks saadud metsamajja, kus plaan häärber üle vaadata ja seda enne mahamüümist pisut kohendada (ehk praktikas uksepiidalt tolm maha pühkida). Välja ilmuvad aga ununenud lapsepõlvemälestused seoses ema surmaga, topisetegijast veider naabripäss (Lauri Nebel) ning metsahämaruses tiirutab ümber maja pahaendeline must tont.
Selle pealtnäha ikka rasvaselt klisheeliku loo muudab mõnusaks ning lähedaseks eelkõige äratuntavad Lõuna-Eesti samblased männimetsad, vana 30nendate stiilis puumajake (ehk selline nagu neid Tartu-Elva pungil täis) ja dialoogide eestikeelsus. Muusikataust oli kodukootud folk, mis küttis atmosfäärile lisa ja kaameratöö oli samuti igati professionaalne. Mulle meeldis lisaks ka geniaalne lihtsus, kuidas vaatajale anti kogu taustalugu ühe napi telefonikõnega edasi, väljamaa analoogides võtab see päranduse saamise tausta tüütu seletamine alati märksa rohkem aega ja kulukat filmilinti.

Eks pisiapsakaid muidugi leidus. Endale jäi vist kõige enam silma see, kui vanamees ja naine koos sügaval padumetsas jalutavad aga jalgrada on sedavõrd jäme, nagu käiks kohalik spordibaas seal kaks korda päevas metsajooksu harjutamas. Mõned teravsilmsemad vaatajad leidsid nurisemisväärset aga pea üle stseeni. Kuid enamus sarnast kriitikat (nagu ka see jalgrada) oli pigem üks komanussimine ja tegemist rohkem pisiasjadega kui tõsiselt elamust rikkuvate hetkedega. Eks esilinastuse aeg ning koht oli ka pisut vale. Rahvas (nagu minagi, ehee) oli juba mõnusalt auru all ning liiga lõbusas tujus kihistamine ning nihelemine on paras atmosfääri ning õuduse surm – no katsu sa näiteks lugeda Lovecrafti kesk päikesepaistelist päeva bussis, pole ikka see.
Üks mulle väga meeldinud nüanss oli lisaks ka see, et sain nii enne kui pärast filmi viinapudeli kõrval sundimatus õhustikus autoritega pikemalt lobiseda, kuulata filmimise taustalugusid, nende pikast nägelemisest kivinenud vaadetega hindamiskomisjoniga, millele nad filmis ise tegelikult tahtsid rõhku panna ja edasistest ideedest/plaanidest. Robi ja Maria olid igati mõnusad tegelased, kelledega oli hüva filmikunstist ja eluolust jutustada. Kui aus olla tegid, nad mind pisut isegi kadedaks, et omavad selliseid võimalusi, oskusi ning tutvusi. Ise paistsid nad olevat kõige enam nördinud selle üle, et vanemalt tuhmimalt projektorilt ei tulnud  mitmesugused vihjed, varjud ning peegeldused sageli esile. Lisaks kurtsid nad ka kogenud stsenaristi puuduse üle ning avaldasid lootust, et ehk järgmiseks projektiks annab juba mõni kirjanik paati meelitada - mis seal salata, selle puudus paistis ka kohati puisest dialoogist välja. Aga üldiselt esimese katse kohta väga kõva tulemus mis annab ehk teistelegi noortele autoritele julgust selle Eestis põluall oleva zanriga tegeleda.

Huvitavate faktidena (loodan, et mäletan neid õigesti) võib veel lõpetuseks lisada, et eelarveks oli olnud umbes 20 000 eeku, tipphetkel oli võtetest osa võtnud kuni viisteist inimest ja välivõtted olid nii nädal-kaks ja montaaz ja eelnev-järgnev töö võttis alla aasta. Film pole kahjuks hetkel ise kättesaadav ei interneti- ega plaadipoodide kaudu, küll aga on tegijatel plaanis see saata Haapsalu Õudusfilmide festivalile – soovitan sinna minejatel see kindlalt kavva võtta.8/10
Ise oleksin ehk atmosfääri tõstmiseks kaotanud filmist ära ka moodsa auto, mobiiltelefoni ning Apple läpaka. Pannud neiu hoopis vana Volgaga kohale vurama ning fed'iga pilte klõpsima.

5 kommentaari:

Trash ütles ...

Minu arust oli ka täitsa hea, vaatasin hiljem DVD-lt veel üle. No nii poole silmaga, kaasa kõrvalt.

metsavana ütles ...

Heameelega vaataks ka rahulikult kodus üle.

mummu ütles ...

Hei! Ma saatsin sulle maili sinna hotmaili aadressile, kas see on sul ikka kasutusel? me siin mõtlesime, et tülitame sind nende stsenaristide otsingutega:D

metsavana ütles ...

Hei, ma hotmaili vaatan jah väga harva, kaen asja ja ehk saan otsingutel aidata.

mummu ütles ...

Super, jääme siis ootama..