teisipäev, 16. veebruar 2010

"Nightmares and Dreamscapes: From the Stories of Stephen King" (2006)

Sari mida vaatasin tegelikult suvel nii, et sellest kirjutamine on paras mälutreening. Samas jäi natuke hõõruma, et vaatasin ikkagi kaheksa tundi kaheksat episoodi ja pole sellest ühte nuppugi blogisse tekitanud.

Lemmik episood oli Battleground kus palgamõrvar peab enda lukskorteris võitlema mänguasjatöösturi paha vaimu poolt liikuma pandud plastmass soldatitega. Meeldis originaalne idee ning hea teostus. Minupoolt saab see lugu kindlasti täispunktid. Selle järel tuleb päris tükk tühja maad ning The Road Virus Heads North, kus King võtab ette jälle enda iiveldamiseni loetud-nähtud lemmikteema (huvitav kas ta tõesti ei tüdine) ehk õuduskirjaniku ning tema võitluse oma loominguga. Lugu polnud seejuures õnneks sugugi halb vaid hüvalt pingeline. Sarnasel Looja ja loomingu teemaga oli päris mõnus ka episood nimega Umney's Last Case, kus kirjutajahärra enda lugude peategelasega kohad vahetab, seda küllap eriti tänu William H. Macy sümpaatsele näitlemisele ja ohtrale mustale huumorile.
Crouch End kuhugi kahtlasse linnaossa äraeksinud paarikesest oli juba nii ja naa. Hüpnootilist atmosfääri oli ja kõhedust ka ning lisapunkt juba selle eest, et vihjati Lovecraftile (Cthulhu, Yogh-Sothoth jne nimede lõugamine ja seintele kritseldamine). Lugu ise oleks võinud aga olla natuke sisukam ning mitte lihtsalt hullu hobuse unenägu neljandas dimensioonis. Mitte just äpardumine aga samas õnnestumiseks ka nimetada ei söandaks.
Edasi läks aga päris koledaks. The End of the Whole Mess hipiteadlasest kes maailma tuksi keerab oli liiga etteaimatav ning igav täis ebasümpaatseid väiklasi tegelasi. The Fifth Quarter puhul ei saanud ma üldse aru mida see episood siin sarjas teeb? Polnud sellel pistmist ei ulme, õuduse ega fantaasiaga. Lisaks oli lugu vangist vabanenud retsist kes hakkab jahti pidama rahakohvrile liiga segase lõpuga. Autopsy Room Four  mehest kes ärkab halvatuna lahangulaual oleks küllap olnud parem kui ma poleks juba seda Alfred Hitchcocki pealt mahakirjutatud juttu varemalt ühest kogmikust lugenud, praegu jättis ta kord kuuldud anektoodi mulje mis võtab heal juhul kõveralt muigama. You Know They Got a Hell of a Band oli iidvana ka Eesti mütoloogias esineva legendi uusversioon sellest kuidas rändurid satuvad keset sood muinasjutulisse linnakesse kust nagu ei tahakski enam ära minna. Ei midagi erilist taas, minuarust on Norman Spinrad sellest märksa parema püändiga versiooni kirjutanud. Siin King isegi ei üritanud kuidagi otsi kokku tõmmata, huvitav kas ta ei viitsinud seda rahvapärimust lõpuni lugeda või mis ?
Et siis kokkuvõtteks kolm head, üks keskmine ja neli suhtelisekt kehva episoodi. Kvaliteedipoolest ühesõnaga umbes sama tase kui kolmandal Masters of Horrori hooajal. Oleks Kingist pisut rohkem oodanud. 5/10
Raamatus olnud loo lõpus semmis lahkamislaual olnud mees veidi aega meditsiiniõega kuid nad läksid peatselt lahku sest tüübil oli tekkinud peale shokeerivat elamust teatav kummikindafetish.

4 kommentaari:

Cochrane ütles ...

Battleground on tõepoolest hea episood ja meeldejäävaim nendest. Žanri poolest võiks seda kirjeldada tummfilmist õudusmärulina, selliseid pole just palju. Huvitav on, et venelased tegid aastal 1986 sama materjali põhjal 10-minutilise joonisfilmi: http://www.youtube.com/watch?v=G0o_2PPsBw0

Morgie ütles ...

puänt on see sõna. u-ga ja ä-ga, mitte ü-ga ja ükskõikmillega.

Trash ütles ...

Typo-nazis.

metsavana ütles ...

Aitäh teavitamast aga ma tean, spelleriga kontrollisin enne üle, mulle lihtsalt meeldis ü'ga rohkem.