HÕFF 2009

Esimene Hõffilkäik siis mulle, mis sai ette võetud peaasjalikult tänu kaasblogijate soojadele soovitustele ning nende kiitvatele hinnangutele varasematele festivalidele. Väike kartus püsis küll sees kuna lubati kriisi tõttu eelnevatest nõrgemat üritust. Ka Tsukamoto (Tetsuo autor) jäi Eestimaa pinnale meelitamata (ehk järgmine aasta). Et hõffifännide ja Sten Saluveeri kannatusi veelgi suurendada oli Haapsalu kultuurimaja lisaks veel remondis ning hea nähtavuse ning mugavate toolidega kinosaali asemel oli kasutada vaid rõdusaal. Kuna olen pikka kasvu polnud mul enamjaolt häda väga midagi (eriti kuna märsi pudelitega ka istumise alla sättisin) mõned väiksemat kasvu vaatajad nägid samas küll kurja vaeva ning eks aegajalt jäid ka minul alumised subtiitriread lugemata. Järgmine kord soovitaks kaamerameestel sarnastes tingimustes subtiitrid pisut kõrgemale nihutada. Aga nüüd siis aitab virinast ja räägiks pikemalt programmist. Filme näidati 15-30 minutiliste pauside järel ning neile eelnes omakorda keskmiselt 15minutiline lühifilm, väljaarvatud nt öisele Fulcile. Esimesena oli kavas Suits (2008), olime rahvaga küll kiirustanud kuid suutsime ikkagi kuidagi kohmetult uksele passima jääda nii ,et head isekohad krahmati ära. Polnud toohetk veel ka julgust hakata tooliderivi lammmutama, seetõttu sai maandutud nurka põrandale. Kui välja arvata see ,et jalg suri ära polnud sealgi väga midagi viga (kodus vaatan ka sageli põrandal istudes). Suits oli igaljuhul täitsa kobe, kindlasti üks paremaid (ja ka ainus) goreasju mida ma eestlastelt siiani näinud olen, must huumor ning Uuspõllu naljad väärivad tubli kiitust. Hindeks annaks julgelt (9/10). Lühifilmile järgnes Soomlaste horror Sauna (2008) mille tegevus toimub 1595 aastal keset Soomet asuvas soos, kus venelased ning rootslased piiri maha märgivad ja selle käigus müstilisse külla satuvad milles asub veider saun mis kuulujärgi kõik seal käijate patud maha pesevat. Trash oli selle filmi osas pisut ära ehmatanud enda negatiivse postitusega nii ,et ootasin hullemat aga üllatuseks mulle täiesti meeldis, oli müstiline ja atmosfäärikas. Tegemist oli ka ühe põhilise kõhedusfilmiga tervel suhteliselt gorele orienteeritud festivalil. Sisupoolelt asi küll pisut lonkas ning otsi jäi palju lahtiseks ja küsimusi õhku, kuid ümbruskond ning tegelaskujud heastasid paljugi. Stalkeri Soome vasteks küll ei söandaks kutsuda nagu seda HÕFFi veeb teeb. Filmi juhatas sisse Rain Tolk kellel oli nimetatud teoses üsnagi pisike kõrvalroll, kus küll talle mälu järgi ühte repliikigi ei antud. Kummaline tundus veel ,et Tolk maeti süte alla - tegemist oli ju kristlastega ja nüüd siis põletusmatus, või sain toimunust valesti aru ? (7/10) Järgnes väike paus, kiired kusepeatused ning maraton jätkus lühifilmiga Dead Bones (2008) mis oli (keskpärase) märuli rohke ja sisutühi pala. Olin selleks ajaks kolinud üles rõdule kus oli märksa parem vaade ning pehmem istumine. Jala vereringe taastus mühinal, rõdul tuli küll sellevõrra kõvakuulmist rohkem pingutada kuna heli kippus kajama kuid õnneks ei selles ega järgnevas filmis väga olulist rõhku tekstile ei pandud, (3/10). Lühiloole järgnes last girl standing stiilis teen-slasher Splintered (2008). Noor häiritud neiu läheb koos viie ebameeldiva sõbra ning eelkooliealistele mõeldud libahuntidest jutustava teatmeteosega metsa kus on viimasel ajal kuulda olnud mitmetest “kummalise looma” rünnakutest. Film sisaldas loendamatul hulgal zanrile omaseid klisheesid, kaasaarvatud kohutav julgus millega kõik noored alati igat pimedat urgast uudistama tormavad. Häirima hakkas ka liigne etteaimatavus ning täiesti ebavajalikud flashbackid sellest kuidas peategelast lapsepõlves oli isa ahistanud. Olen küllap liiga palju sedasorti filme juba näinud ning seetõttu ei suutnud lugu midagi uut pakkuda. Rohkem noorematele vaatajatele ning õrnema hingega inimestele suunatud õõvalugu. Minusugune vana perv kippus lõpupoole isegi salaja kella vaatama. Oleksin arvatavasti läinud kõrvalsaali Guinea pig'i vaatama kuid ma lollpea sain aru ,et väike saal ongi see projektor koridoris ning ei märganud ,et selle kõrvalt viis uks täitsa mõnusasse vaiksesse-väiksese nurka. Üks filmi huvitavam osa oli see kui peale filmi rezisöör küsimustele vastas, alguses kohmetu rahvas läks aegamööda päris kenasti käima ning ka mees ise tundus suht hea jutuga olevat, kahjuks ajapuuduse tõttu tal väga pikalt rääkida ei lastud kuigi juttu-küsimusi oleks jätkunud veel pikemalt. Piinlik lugu natuke, inimene tuleb ikka kaugelt kohale ning poleks siis patt ka talle sõna anda (5/10). Viimasena tuli reedel näitamisele vana hea Fulcio Fulci Zombi 2 (1979), mille vaatamist jätkasime taas rõdul. Kuna inimesi oli selleks hetkeks kõvasti vähemaks jäänud oli seal juba päris õdus istuda. Kahetsesime ,et viski oli Kalver auto pagassi ununenud, sest seal eraldatud nurgas oleks olnud ideaalne pudelit kummutada ning kokteile segada (ka film sobiks selleks hästi). Zombi oli igaljuhul hea õhtune vaatamine hoolimata sellest ,et mul ükskord juba nähtud. Rahvas paistis klassikut soojalt vastuvõtvat ja eriline lemmik (naeru järgi vähemalt) oli kõigil suurepärane zombi ja haikala maadlus (8/10). Tagasi baasi jõudsin kell kolm - väsinud ja purukaine kuid õnnelikuna (tuleb kusjuures ära märkida ,et öömaja pakkus irooniana kristlik padutaimetoitlane). Järgmine päev algas Trashi telefonikõnega kes kõiki tuttavaid hommikuõllele kutsus. Ajasin mantli selga, kargu alla ning komberdasin peatänavale kus mees juba ees ootas. Siirdusime edasi esimesse lähimasse baari. Seal juhtus ka lõbus seik, põrutasime nimelt joonelt trepist üles, kus sattusime kahtlustäratavalt viisakasse ruumi - lauad kaetud kenasti puhaste linade, taldrikute ning salvrättidega. Oletasime ,et ju Haapsalus ongi õllekad sellised viisakad, istusime maha ning tellisime õlled. Alles siis kui Trash uuris ,et kas taldrikuid ei tahetaks ära viia - me arvatavasti piirdume vaid joomisega seletati viisakalt ,et oleme sattunud restoranipoolele ning õllekas asub keldris. Vabandasime ning kobisime siis sinna, kuhu peatselt saabus ka Xipe kes polnud kade mees ja tegi mulle topeltviski välja mille (ning väikese snitsli) abil sain juba eluvaimu sisse. Aegamööda lisandus seltskonda teisigi tuttavaid ja nii kujunesgi ,et esimese ürituse, Eesti animeeritud filmidele, ma ei jõudnudki. Kahjuks tänu tihedale programmile rohkem võimalust koos kaasblogijatega maha istuda enam, vähemalt minu jaoks, ei tekkinud. Tuleb järgmine kord asja pisut paremini korraldama. Kinno jõudsin alles kell kolm Eesti lühianimatsioonile Põhjakonn (2007) mis jäi mulle natuke segaseks või sürrealistlikuks, ilusti animeeritud kuid hommiku alustamiseks liiga diip asi, mis libises minust mööda ja võttis õlgu kehitama (4/10). Death Bell (2008) oli lugu eliitkoolis aasiale omase konkurentsi tingimustes kasvavate noorte eksamipalavikust ning kättemaksust. Kokkuvõtteks Korealaste niruvõitu katse "saage" teha, selle vahega ,et vaestele ohvritele ei antud mingit võimalust ennast ise päästa vaid nende elu usaldati kaasõpilastele, kes ise eelistasid aga rohkem paanitseda ning põgeneda. Ka "eksamiküsimused" olid veidrad, selleasemel ,et lasta tervel klassil lahendada ülesandeid kus küsitakse näiteks H2SO4 omadusi või kästakse kirjeldada DNA ehitust, esitati hoopis matemaatilisi pähkleid. Ja surid ohvrid hoolimata sellest kas lahendati mõistatusi või ei viimaks ikka. Liiga palju lahtisi süzeeliine jäid viimaks samuti häirima (kes see koll siis ikkagi seal katusel oli ?). Nagu Splintered oli käesolev film arvatavasti pigem nooremale publikule mõeldud, palju kisa jooksmist, karjumist surnud kooliõpilasi ning vähe tõsist horrorit. Liiga palju Hollywoodi ja erinevaid zanreid annavad kokkuvõtteks ebarahuldava hinde (4/10) pigem soovitaks huvi korral aasia koolihorrori vastu vaadata Battle Royalet mis kordades parem lugu. Manhunt mis järgmisele ekraanile tuli jäi kahjuks nägemata, käisin nimelt vahepeal baasis porgandipirukaid söömas ning loengut kuulamas kui jõle on süüa surnud loomi. Jõudsime teispoolega tagasi alles järgmiseks filmiks milleks oli.. Peldikunaine ehk La donna della toilette (2007) Hõffi voldikus lubatud kummardust giallole ei tulnud küll kuskilt otsast. Ainuke seos selle kuulsa zanriga oli vana pervist Itaalia rezisöör kes nüüd põrandaaluseid gei ja zoofiilia suunitlusega snuff filme väntas. Kokkuvõtteks siiski täitsa muhe sissejuhatus järgmisele filmile (6/10). Mum & Dad (2008) mis oli kerge musta huumoriga lugu noorest Poola neiust kelle sarimõrvaritest perekond valib enda uueks liikmeks ning erinevate perversuste väljaelamise objektiks. Väideti kusjuures ,et põhineb tõsielulistel sündmustel, ei viitsinud seda fakti kontrollida aga ei imestaks eriti kuna sarnastest peredest on viimasel ajal lehtedes korduvalt juttu tehtud. Oli igaljuhul parajalt pervesne, kergelt häiriv ning omamoodi musta huumoriga lugu. Lõpp oli kahjuks nagu peldikunaiselgi liiga ootuspärane ning väheüllatav. Misery jääb minu silmis endiselt edasi üheks häirivamaks “sarimõrvari poolt vangistatud” zanri esindajaks kuid muidu täitsa vaadatav film (8/10). The Auburn Hills Breakdown (2008) väga hea lühifilm sarimõrvarite perekonnast kellel keset väljasõitu auto metsa vahel üles ütleb nii ,et nad peavad minema abi otsima ühe tavalise keskklassi pere juurde. Kui kuskilt saate soovitan hankida ja andke mullegi teada kust leidsite, kogu HÕFFi suurim lemmik (9/10). Embodiment of Evil (2008). Brasiilia omapärane horrorfilm Surnumatja Coffin Joe'st kellel kange soov poega saada, Millegipärast väga popp film, rahvast oli nii paksult ,et subide lugemisega oli tõsiselt raskusi nii jäigi segaseks miks tuli naisi niipalju piinata, tappa ja tükeldada järglase saamiseks, kuidas see protsessile nüüd kaasa aitas või siis miks naised ikkagi Joe'd niiväga ihkasid. Üks oli valmis poega sünnitama ka peale seda kui talt kannikas äralõigati ja sisse söödeti (sõi ja kiitis muide). Nalja tegi lisaks see ,et mees oli surnumatja kohta kuidagi kole pelglik kes hakkas karjuma juba mõne ämbliku peale ning arvatavasti magas ka ainult tulevalgel. Omapärane visuaalne pool ja kohati väga haiged-veidrad ideed ning äärmiselt grotesksed ülevindi tegelased tegid filmist siiski päris huvitava vaatamise. Tegemist lisaks triloogia kolmanda filmiga kus esimesed kaks tehtud aastatel 1964, 1967. Mitmed katkendid neist tekitasid igaljuhul huvi asjaga lähemalt tutvuda. (7/10). Samal ajal väikeses saalis näidatud filmi Blood on the Highway (2008) tuleks samuti kindlasti hankida ning vaadata kuna koridoris näidatud trailer tundus äärmiselt lahe ning ka arvamused netis on vägagi kiitvad. Tokyo gore police asemel sai järgmisena kobitud väiksesse saali kummalisi kristlikke filme vaatama. Olin gorepolitseid esiteks kolm korda näinud ning teiseks tundus see olevat ka paras vaatajamagnet ning oodata oli veelgi suuremat tunglemist kui eelmisele kinupildile. Väiksesse saali oli kusjuures üllatuseks ka kõik teised tuttavad kohale hiilinud. Ees olid juba nii Parakas, Xipe, blond ja isegi Trash astus korra sisse ning pidas sütitava kõne. Filmid kokku otsinud Dion Conflict tundus ise päris muhe mees ja sissejuhatus oli hea. Segaseks jäi ainult pisut ,et miks õudusfilmifestivalil kristlikud filmid? Nähtud teoste kvaliteet oli aga veidi keskpärane. „Scooby Doo” koopia oli isegi humoorikalt animeeritud, „Tšempionid” läks aga täiesti mööda, peamiselt küll seetõttu ,et kuna projektor oli samas toas siis selle mürin käis tekstist üle nii ,et sain vaid üksikuist sidesõnadest aru. Samuti jäi tera segaseks koduauuli tagasipöörduva Ameerika sõjakangelase lugu. Viimane film Nikolai (1986) oli see eest aga väga hea. Rääkis see loo väikese kristliku poisi kannatustest nõukogudemaal kus teda ahitasid nii KGB kui ateistidest sadistid kes isegi poisikese jänku halastamatult surnuks kägistasid. Igaljuhul mõnuga ülemängitud lõbus nägemus kuidas kujutati ette asju Venemaal käivat. Kusjuured dekoratsioonid olid päris head, hoolimata sellest ,et filmiti Prantsusmaal oli üldine ümbrus hästi valitud, paneelmajad, autod, raadiod jms olid täiesti ehtsad pakkudes äratundmisrõõmu. Lenini pildiga oli küll veidi ülepingutatud. Igaljuhul peaasjalikult tänu viimasele loole tõusid ka keskmised hindepunktid (6/10) The Beyond (1981) - järgmine hea Fulci õhtu lõpetajaks, vaadatud sai seekord esireast, rahvas oli suuremas osas vajunud baari jooma ning saal oli pooltühi, jäänud olid tõelised fännid näiteks Mart Sander, millega mees minusilmis kõvasti lisapunkte teenis. Film oli nagu Zombi 2'gi varesemalt nähtud kuid see ei kahandanud väärtus karvavõrdki ning nautisin suurelt ekraanilt vaatamist täie rinnaga. Tegemist on Fulcile omast vinget visuaali täis filmiga näiteks zombide grimm, silmade väljatorkimine jpm, kes sedasorti goret armastab peaks kindlasti nimetatud filmi omandama. Eriti tõstaks esile stseeni kus ämblikud õgivad ohvri nägu ning viimast hetke ehk pildi sisse minekut mis oli muarust igati lahe sümbol (8/10). Edasi kiirelt kohalikust baarist läbi, sai paar sõna ka Parakaga vahetatud ning horisontaali. Äratus taas kell 12, süüa polnud eriti aega, kallasin kohvi sisse ja lidusin esimesele filmile nimega Astrópía (2007) mis osutus südamlike tegelastega lõbusaks-humoorikaks lastelooks. Kõige selle gore peale oli kontrast lausa ajule valus ja nii nagu kristlike filmidega tekkis taas küsimus ,et miks selline asi koha festivalil leidnud? Või ei tahetud viimane päev raskelt pidutsenud rahval ning eriti kohalikel kohe kõhtu lahti võtta ning üritati mõnusat pohmafilmi pakkuda. Ega halb polnud, rollimängude osas oli ka äratundmisrõõmu paari insaid nalja osas nt “vähemalt ei alusta me kõrtsist” (klisheelise reeglina algavad paljud seiklused nimelt sageli mingist joomaurkast) jms. Samas lõpp kiskus liiga tuimalt igavaks, neid Larbiga seotud nalju oleks võinud seal märksa rohkem teha, võrreldes näiteks The Gamersiga suutis viimane D&D mängijate üle palju enam teravamat nalja visata. (7/10). Anyone There? (2008) Stiilne kuid liiga arusaamatuks jääv ,et mis eksperimenti täpselt üritati siis teha, üritasin küll lugeda teadlaste seinale kleebitavaid pabereid kuid ühtegi vihjet ei tahtnud need anda (2/10). Takut: Faces of Fear (2008) Tegemist polnud üllatuseks täispika filmi vaid kuuest omavahel lõdvalt seotud horroriloost. Tundus alguses veider ,et Brian Yuzna selliseid talle ebaomaseid ja kohati keskpäraseid klippe treib, hiljem selguski ,et ta oli vaid produtsendiks olnud ning kõigil lühilugudel oli erinev rezisöör. Nii pildiline kui sisuline kvaliteet kõikus igaljuhul väga, Yuzna oleks võinud kohalikele meestele ka sellise käsu anda ,et jäädaks Indoneesia rahvamütoloogiate ning muistendite juurde, vahepealne zombilugu näiteks ei tahtnud kuidagi sobida ja jäi kohatuks. Alguse CGI oli ka eriti kole ning jäle, oleks võinud pigem ära jätta. Paar klippi olid siiski päris head, näiteks abielulahutuse lugu voodoo preestri abil või viimane musta huumoriga lugu kus nooruke naiskannibal oli enda ohvrite küllakutsed pisut sassi ajanud nii ,et neid saabus korraga “õhtusöögile” liiga palju. Ülejäänud lood olid kahjuks küll atmosfäärikad kuid segased või suisa arusaamatud. (6/10) Järgnes pidulik lõpetamime, viimase nänni ning postrite krabamine, pildistamine lossivaremete taustal (vt esimest pilti) ning tagasisõit tardolinna. Püsilugejaid huvitab kindlasti kas Metsavana oli ka ürituse aeg purjus, kusjuures pettumuseks teile pean ütlema ,et ei olnud. Olin kogu ürituse suht koht kaine ning elasin terve festivali üheainsa viskiga mida kummutasin aegajalt vaikselt hämaramates nurkades nii ,et pisike sakk oli küll sees aga samas ei midagi enamat. Kokkuvõttes võib julgelt öelda ,et hoolimata paljudest keskpärastest filmidest oli päris mõnusalt veedetud nädalavahetus. Tänavune hüüdlause "hirmu nagu muda" oli aga pisut eksitav ning muda tuleks asendada sõnadega goret ja/või perverssusi. Tuli igaljuhul paras megapost ning hoolimata sellest püsib tunne ,et sai liiga pealiskaudselt ja segaselt kõigist filmidest ülelibisetud, samas kardan ,et eraldi poleks neist kõigist suutnud küll kunagi üksikasjalikult kirjutada. Ja täiesti ebaolulise faktina lisan vee ,et kirjutamise taustal mängib Abney Park.