Ei tule ka mitte arvata, kõlas tekst, mida Armitage mõttes tõlkis, et inimene on maailma isandatest nii vanim kui viimane. Ennemuistsed olid, Ennemuistsed on ja Ennemuitsed saavad olema. Mitte meile tuntud avarustes, vaid nende vahel kulgevad nad rahulikult ja ürgselt, mõõtmetud ja meile nähtamatud. Yog-Sothoth teab väravat, Yog-Sothoth on värav, Yog Sothoth on värava võti ja valvur. Minevik, olevik, tulevik on Yog-Sothothis kõik üks. Tema teab, kus Ennemuistsed igiammu puhandusid ja kus nad uuesti puhanduvad. Nende lõhna järgi võib inimene vahel mõista, et Nad on lähedal, kuid Nende välimust ei saa teada ükski inimene, välja arvatud nonde näol, kelle Nemad on inimkonnale sigitanud, ja selliseid on mitut sorti, mis erinevad kujult inimese tõetruimast jäljendist kuni selle välimuse ja olemuseta seisundini, mis on Nemad. Iä! Shub-Niggurath! Jõledusena saate te Neid tundma. Nende käsi on teie kõril ja ometi ei näe te Neid mitte. Yog-Sothoth on värava võti, mille kaudu kohtuvad sväärid. Inimene valitseb praegu seal, kus Nemad kord valitsesid; Nad saavad varsti valitsema seal, kus inimene praegu valitseb. Suve järel tuleb talv ja talve järel suvi. Nad ootavad, vägevad ja kannatlikud, sest siin saavad Neist jälle valdjad. (Põhjanael 1993/5 lk 22)
Järjekordne film Lovecrafti ainetel, võtsin selle ette peaasjalikult kuna lootsin ,et saab ehk peale väsitavat tööpäeva naerda vaba Lovecrafti tõlgenduse ning 60nendate plastikollide üle. Film osutus aga üllatajaks ning igati viisakaks tükiks. Originaalse tekstiga oli küll väga vabalt ringikäidud, säilunud on vaid sealsed tegevuskohad ja tegelased ning samuti põhiline eesmärk mida siis nn “pahad Whateley” üritasid saavutada, muuosas oli aga head inspiratsiooni ning oma mõttelendu. Tüüpilise nükkena oli tegevus toodud 20nendatest ka tänapäeva.
Sisust: Dr. Henry Armitage ja Sandra Dee kohtuvad Miscatonicu ülikoolis veidra kuid viisaka noormehe Wilbur Whateley'ga kes üritab neilt meeleheitlikult laenata Necronomiconi viimast teadaolevat koopiat ,et ...jätkata enda okultseid õpinguid. Sellest küll keeldutakse millepeale noormees meelitab Sandra enda kodukülla Dunwitchi kus ta rohtudega uimastab ,et neiut ristata ühe iidse jubedusega. Sarnase eksperimendi tulemusena paarkümmend aastat tagasi sündis ka tema ning ta vend, keda hoitakse nüüd perekonna häärberi pööningul luku ja riivitaga.
Filmi suurimaks väärtuseks on see ,et plasmasskollid olid seekord kappi jäetud ning kõige visualiseerimisel oli kasutatud mõnusat vihjamist ning kaudseid pilte (näiteks Wilburi vennaga seotud stseenid). Isegi lõpus äkitselt üle ekraani libisenud kombitsaline elukas ei suutnud väga häirida sest püsis seal nii lühikese viivu ,et oli raske arusaada mis käkk see täpselt nüüd oli. Kummalised psühedeelised kuuekümmnendatest ja LSD'st inspireeritud unenäod ning läbi suka filmimine oli samuti lahe. Ka muusikatausta ainult kiidaks ja lõppu oli isegi pisike kuid meeldiv twist poetatud. Ühesõnaga nii mina kui Priit jäime rahule, hea bizarre ja atmosfäärikas fantaasiafilm Lovecrafti ainetel. Varasemalt on sellest veel kirjutanud
Kalver ja
Muda.
Üheks tõsisemaks möödalaskmiseks oli Wilburi tegelane, okei see selleks ,et ta juba täiseas mees oli aga need vuntsid ning see käharpea tundusid esiti küll koomilised
Lõbusad kuid vajalikud näoilmed Yog-Sothoth väljameelitamiseks
Kahe maagi duell
Märatsev külarahvas
Ta on vuntsidega mees, tal on vuntsidega soerd, Miscatonicumi ees ta necronomiconi loeb..ja ta teab shoggotist kõike
Kristlikule surnuaiale paganlikku matust läbiviima minek oli küll vapper kuid mitte väga tark otsus
Mis see nüüd peaks endast kujutama ?
Vanaisa koos pulgakommi meenutava kepiga millele elder sign maalitud
Siin me ohverdasime vanasti neitseid...
8/10
Postitused
Ei tule ka mitte arvata, kõlas tekst, mida Armitage mõttes tõlkis, et inimene on maailma isandatest nii vanim kui viimane. Ennemuistsed olid, Ennemuistsed on ja Ennemuitsed saavad olema. Mitte meile tuntud avarustes, vaid nende vahel kulgevad nad rahulikult ja ürgselt, mõõtmetud ja meile nähtamatud. Yog-Sothoth teab väravat, Yog-Sothoth on värav, Yog Sothoth on värava võti ja valvur. Minevik, olevik, tulevik on Yog-Sothothis kõik üks. Tema teab, kus Ennemuistsed igiammu puhandusid ja kus nad uuesti puhanduvad. Nende lõhna järgi võib inimene vahel mõista, et Nad on lähedal, kuid Nende välimust ei saa teada ükski inimene, välja arvatud nonde näol, kelle Nemad on inimkonnale sigitanud, ja selliseid on mitut sorti, mis erinevad kujult inimese tõetruimast jäljendist kuni selle välimuse ja olemuseta seisundini, mis on Nemad. Iä! Shub-Niggurath! Jõledusena saate te Neid tundma. Nende käsi on teie kõril ja ometi ei näe te Neid mitte. Yog-Sothoth on värava võti, mille kaudu kohtuvad sväärid. Inimene valitseb praegu seal, kus Nemad kord valitsesid; Nad saavad varsti valitsema seal, kus inimene praegu valitseb. Suve järel tuleb talv ja talve järel suvi. Nad ootavad, vägevad ja kannatlikud, sest siin saavad Neist jälle valdjad. (Põhjanael 1993/5 lk 22)
Järjekordne film Lovecrafti ainetel, võtsin selle ette peaasjalikult kuna lootsin ,et saab ehk peale väsitavat tööpäeva naerda vaba Lovecrafti tõlgenduse ning 60nendate plastikollide üle. Film osutus aga üllatajaks ning igati viisakaks tükiks. Originaalse tekstiga oli küll väga vabalt ringikäidud, säilunud on vaid sealsed tegevuskohad ja tegelased ning samuti põhiline eesmärk mida siis nn “pahad Whateley” üritasid saavutada, muuosas oli aga head inspiratsiooni ning oma mõttelendu. Tüüpilise nükkena oli tegevus toodud 20nendatest ka tänapäeva.
Sisust: Dr. Henry Armitage ja Sandra Dee kohtuvad Miscatonicu ülikoolis veidra kuid viisaka noormehe Wilbur Whateley'ga kes üritab neilt meeleheitlikult laenata Necronomiconi viimast teadaolevat koopiat ,et ...jätkata enda okultseid õpinguid. Sellest küll keeldutakse millepeale noormees meelitab Sandra enda kodukülla Dunwitchi kus ta rohtudega uimastab ,et neiut ristata ühe iidse jubedusega. Sarnase eksperimendi tulemusena paarkümmend aastat tagasi sündis ka tema ning ta vend, keda hoitakse nüüd perekonna häärberi pööningul luku ja riivitaga.
Filmi suurimaks väärtuseks on see ,et plasmasskollid olid seekord kappi jäetud ning kõige visualiseerimisel oli kasutatud mõnusat vihjamist ning kaudseid pilte (näiteks Wilburi vennaga seotud stseenid). Isegi lõpus äkitselt üle ekraani libisenud kombitsaline elukas ei suutnud väga häirida sest püsis seal nii lühikese viivu ,et oli raske arusaada mis käkk see täpselt nüüd oli. Kummalised psühedeelised kuuekümmnendatest ja LSD'st inspireeritud unenäod ning läbi suka filmimine oli samuti lahe. Ka muusikatausta ainult kiidaks ja lõppu oli isegi pisike kuid meeldiv twist poetatud. Ühesõnaga nii mina kui Priit jäime rahule, hea bizarre ja atmosfäärikas fantaasiafilm Lovecrafti ainetel. Varasemalt on sellest veel kirjutanud Kalver ja Muda.
Üheks tõsisemaks möödalaskmiseks oli Wilburi tegelane, okei see selleks ,et ta juba täiseas mees oli aga need vuntsid ning see käharpea tundusid esiti küll koomilised
Lõbusad kuid vajalikud näoilmed Yog-Sothoth väljameelitamiseks
Kahe maagi duell
Märatsev külarahvas
Ta on vuntsidega mees, tal on vuntsidega soerd, Miscatonicumi ees ta necronomiconi loeb..ja ta teab shoggotist kõike
Kristlikule surnuaiale paganlikku matust läbiviima minek oli küll vapper kuid mitte väga tark otsus
Mis see nüüd peaks endast kujutama ?
Vanaisa koos pulgakommi meenutava kepiga millele elder sign maalitud
Siin me ohverdasime vanasti neitseid...
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar