esmaspäev, 4. mai 2009

Neli kärbest hallil sametil (1971) 4 mosche di velluto grigio

Roberto on rikas ja lahe progerokkar kes saab öösiti veidraid telefonikõnesid, samuti juhtub ta aegajalt märkama end jälitamas salapärast vanameest. Kuti mõõt saab viimaks täis ning ta otsustab enda pühendunud fänni üksõhtu kinni nabida. Niimoodi jõuavad mehed vanasse teatrisse kus sõnelusest puhkeb rüselus mille lõpptulemuseks saab jälitaja surma. Sellega muusiku hädad aga alles algavad sest järgmine päev ootavad teda postkastis kaunid ja teravad fotod teatris toimunust. Selgub ,et üks ohtlik maniakk on Roberto enda erilise tähelepanu alla võtnud. Argentole ebatüüpilisena on naisterahvaste retsimist ning nendel väljaelatud sadismi selles varajases giallos tavapärasest tavatult vähe. Ohvrite valik kaldub pigem meesterahvaste poole ja ka välkuvat noatera ning purskuvat verd näeb harva. Kogu film kisub rohkem klassikalisema krimi-thrilleri kanti. Selle vahega muidugi ,et kui näiteks Agatha Christie krimilugudes on ikka motiiviks rasvane pärandus või kättemaks siis Argentole tüüpiliselt on taaskord mängus puhas ning siiras, ilma igasuguse loogikata, hullumeelsus. Üldiselt päris kena film kuid kahjuks oli stsenaariumil lastud kuidagi eriti lõdvalt lohiseda ning mõrvari isiku suutsin enda pettumiseks juba alla poole filmi tuvastada. Päris kindel muidugi polnud kuid tundus loogilise nükkena. Filmi helindamise eest on hoolitsenud Ennio Morricone isiklikult. Üldiselt pean selle mehe loomingust väga lugu kuid siin filmis jättis muusikataust ükskõikseks, andku ta fännid mulle andeks kuid Goblin sobib Argentoga paremini kokku. Positiivse küljena on filmis päris ohtral humoorikaid (kõrval) tegelasi. Näiteks vaene postiljon kes paranoilise muusiku käest ka ühe korraliku keretäie sai, või siis homoseksuaalist detektiiv. Üks koomiline ja üllatav tegelane oli veel Bud Spenceri asotsiaalset Nero Wolfi meenutav probleemide lahendaja. Kiidaks ka päris kenasti filmitud lõpukulminatsiooni. Oli üllatav näha bullet time effekti sedavõrd vanas kinupildis ja sellega sai taas kinnitust fakt ,et kõik uus on unustatud vana. Argentol olevat kulunud filmimiseks igaljuhul kümmekond autot ning ohtralt linti-päevi. Tulemus on aga äärmiselt stiilne. Ka nelja kärbse müsteerium oli nutikas ja kiitust vääriv. Ehk siis kokkuvõtteks mitte just parim kuid sellest hoolimata päris nauditav Argento. Animal Trilogy's, kuhu ka käesolev film kuulub, olev The Bird with the Crystal Plumage jättis aga kuidagi parema mulje. Ka internetis on käesolevat filmi nimetatud triloogia nõrgeimaks lükiks, ise pole veel Cat O'Nine Tails'i näinud nii ,et ei saa siinkohal veel lõpplikut hinnangut anda. Traileris näidatakse ohtralt Wallace and Gromiti stiilis meisterdatud mõrvarimaski mis enda happy olemisega päris muhe idee tundus. Kahjuks hiljem sai see maski siiski teenimatult vähe tähelepanu. Kui näiteks Profondo Rossos jäi punaste kingade naisterahva unenäod lõppkokkuvõtteks (mulle) mõistatuseks siis käesolevas filmis osutuvad unenäod prohvetlikeks ennustusteks. Lucio Fulci pole ainuke Itaalia filmitegija kellel kinnisidee silmadega Surnumatjate ja kirstutegijate festival, potentsiaalsele kliendile tutvustatakse uusimat mudelit Midagi ka Batmani/Watcmani fännidele Argento kena visuaalne taust oli igapool..mõnus Koerad ja muusikud - postiljonide põlised vaenlased 7/10

2 kommentaari:

muda ütles ...

Kui 7/10, siis ilmselt pole mõtet vaatama hakata, kuigi paar korda on plate näppude vahel juba olnud...

metsavana ütles ...

Nagu ma ka eelnevalt kirjutasin polnud film halb kuid mees on enda hilisemate teostega juba lati liiga kõrgele ajanud pluss siis see mõrvari ära aimamise kiirus.