Unustatud tulevik, Disney, natsiteadlased ja päikesesüsteem

Kui ausalt tunnistada siis tuli mulle päris suure üllatusena ,et Walt Disney on lisaks enda grotesksete loom-inimeste ristsugutiste väljamõtlemisele tegelenud ka populaarteaduslike filmide loomise ja lihtsate jänkide hulgas USA kosmoseprogrammi populariseerimisega. Samas vaevalt ta motiivid seejuures eriti õilsad olid. Eks see peamine ajend oli ikka Disneylandile uute atraktsioonide otsimine ja raske dollari teenimine. Iga episood algas juba selle koha reklaamiga ning sissejuhatavas kõnes suutis Walt ka pidevalt ikka ja jälle jõuda tagasi endanimelise lõbustuspargi kiitmiseni. Tehtu pole aga sellest hoolimata sugugi paha, võib lausa öelda ,et üks paremaid asju mida ma Disneylt siiani näinud. Minukätte sattunud DVD'd sisaldasid viis 50 minutilist klippi nimedega Man In Space, Man And The Moon, Mars And Beyond, ja Our Friend The Atom. Lisaks kahekümne minutiline Eyes In Outer Space ja veel paar intervjuud ning Walt Disney kümnekonna minutilise jutu kus ta tutvustab tulevikulinna kavandit ning kuidas mitmeid seal olema hakkavaid vigurid (ala liikuvad teed jms) juba tema lõbustuspargis eksisteerivad. Man In Space. Tutvustatakse raketinduse ajalugu alates hiinlastest ja natside ning V2'tedega lõpetades. Põgusalt peatutakse ka kirjandusel nt Jules Verne kahuriga kuupeale reisimisel – ja maailma esimesel (ulme)filmil mis sellel põhineb. Lisaks näidatakse mitmeid humoorikaid klippe kus sajandialguse enesetapjad on enda külge või kelgu-jalgratta taha ilutulestiku raktte sidunud ja lootnud sedaviisi kiirelt edasiliikuda. Seejärel pöördutakse tänapäevani ning näidatakse ülevärvitud V2'tesid juba jänkistani pinnal startimas. Kuna mingeid suuremaid saavutusi viiekümnendate alguses rohkem näidata nagu polnudki pöördutakse kaameratega kähku tagasi stuudiosse kus on koha sisse võtnud üks äärmiselt muheda saksa aktsendiga insener (kes hakkas mulle päris kiirelt Dr Strangelove meenutama). Ta seletab raketimootorite tööd, mitmeastmelist raketti ja igasuguseid jõudusid ja vastasmõjusid. Juttu saadavad animaatorite muhedad joonistused, kus kõike räägitut veel puust ja punaseks tehakse. Animatsioon on kusjuures äärmiselt stiilne ning ilma selleta oleksin vist küll forwardi nuppu litsunud. Seletatakse veel (arvatavaid) ohtusid mis võivad inimest kosmoses tabada. Neid illustreeritakse sadistliku multikaga kus üht vaest joonismehikest ilmaruumis piinatakse ja sandistatakse või suisa tapetakse. Peale seda tuleb aga ekraanile kunn ehk herr Wernher von Braun isiklikult kes asub tutvustama enda kavandatud kosmoseraketi mudeleid ning tööpõhimõtet. See mida ta demonstreerib pole kusjuures mitte mingi pisike kapsel vaid tõeline kosmoselennuk mis hämmastavalt sarnaneb tänapäevaste (peatselt mahakantavate ) kosmosesüstikutega millest esimene tegi lennu alles 1977 aastal. Stiil on mehel väga uljas, värviliste illustreerivate piltide abil seletab ta üksipulgi kõik lahti alates raketi kokkumonteerimisest ning testimisest kuni orbiidile jõudmiseni Tunne on ,et andke ainult raha ja aastaga saab asi äratehtud. Kui natuke mõelda siis pole imestada ,et mees sellisest optimismist pakatab. Tasub meenutada vaid VRIL masinaid ja haunebusid ning seda kui kiirelt teaduse tehnoloogia areng Saksamaal käis. Seega arusaadav ,et von Braun uskus sama tempot jätkuvat USAs kus ei pidanud pealegi kõike ka salajas ajama. Lõpetab ta jutu kümneminutiline väga heal tasemel animatsioon esimeste inimeste jõudmisest orbiidile. Tegemist on lisaks ühe esimese korraga mida näen kui Disney animaatorid on üritanud joonistada võimalikult realistkult maailma ja inimesi ning tuleb tunnistada ,et välja kukub see neil pagana hästi. Lisaks oli see klipp kindlasti omal ajal tugevaid patriootlikke tundeid sisendav. Teine episood Man and the Moon algab samuti ajaloolise loenguga. Pisut näidatakse ka ürgulmet näiteks kuidas kreeklased kohtusid Kuu kuningaga, või mulle väga meeldinud looke kus Kepler öösel unepealt koos voodiga kuupäkapikkude poolt rotti pandi ning mööda kuu varju sinna taevakehale tassiti. Seejärel saab sõna taas von Braun kes asub tutvustama oma järgmist põnevat ideed ehk autokummi meenutavat kosmosejaama. Järgneb täpne etappide kirjeldamine kuidas sellist mürakat orbiidil (eriskummaliste tööülikondade abiga) kokku monteeritakse. Mingil arusaamatul põhjusel leitakse ,et enne kuule lendu tuleks kindlasti ehitada valmis sääne jaam mis oleks tugibaasiks ja milleta oleks ettevõtmine ilmvõimatu. Reaalsuses muidugi läks kosmoses selliseks tormamiseks ,et jaama ehitus tuli taas meelde alles peale kuul käimist. Näidatakse ka esimest kuulendu mis on animeerimise asemel seekord lavastatud makettide ja päris inimestega. Sellest on isegi natuke kahju kuna animatsioon oleks hulga omapärasem-kenam olnud. Praegu oli nähtu pigem ühte tüüpilist B filmi meenutav, kus makettide perspektiivid on pisut paigast ning tuleleeke simuleerivad lambipirnid. Üllatav oli mu jaoks ka see ,et kuupeale maandumine jäi ära, tehti vaid tiir ümber selle, tehti pimedamal poolel pilte ja kõik. Kolmas episood Mars and Beyond. Üks kõike enim animeeritud episood mis ühtlasi ka kõige hüplikum ja kaootilisema sisuga, kuid sugugi mitte vähem nauditavam – suisa vastupidi. Animaatorile anti seekord suht vabad käed mille tulemusena tehti lausa psühhedeelisi olevusi (näiteks alienlik hobune või puuinimene). Ironiseeriti pisut ka UFO vaimustuse ning tollaste kosmoseooperite üle, kus tegelasteks vaenulikud marsirobotid ning koletised (kes peamiselt armastasid maalt kenasid neiusid tuuri panna). Seejärel pisut maa evolutsiooni kirjeldust, törts marsiuurijate juttu, kohustuslikud kanalid, polaarmütsid ja rohelised laigud. Marsi kõrgeltarenenud tsivilisatsiooni teooria lükati küll tagasi kuid õhku jäeti rippuma siiski väike lootus ,et ehk ikkagi leiduvad seal õitsvad oaasid. Sellisest optimismist kantuna näidati ka ühte äärmiselt vinget ülevaadet võimalikust Marsi floorast ja faunast, mida võib kindlasti nimetada kogu sarja parimaks osaks. Kujutati mineraale õgivaid usse, luuplindu, kes tappis saaki päikesekiirte kontsentreerimisega ning ränil põhinevaid puid. Lõpeb seegi episood ideedest pakatava von Brauniga kes seekord esitab veelgi pompöössemaid plaane kuidas orbiidil monteeritakse kokku laevastik hiiglaslikest ioonmootoritega rakettidest marsi koloniseerimiseks. Mõnes mõttes ma saan isegi siinpuhul suurematest mastaapidest aru ja nõustun lisaks von Braunile ka ühe hiljuti sõna võtnud teaduriga kes arvas ,et kui juba inimene Marsile saadetakse võiks see mitte piirduda ainult lipu maasse löömisega vaid astronaudid peaksid sinna jäämagi ning püsiva baasi asutama. Marsilooga sai ühtlasi ka päikesesüsteemi imesid ning selle vallutamise plaane tutvustav Disney blokk läbi. Viimasena hõigatakse välja ka - täna päikesesüsteem ..aga homme ..maailm! For fatherland ja hail mr president! Aga sealt edasi tähtede avastamise-asustamise kallale ei söandata minna. Eks õige kah sest juba päikesesüsteemi teema kõikus teaduse ja ulme vahepeal ning kippus kohati vägagi spekuleerimiseks. Teine plaat oli põhiliselt täis lisasid ja lühemaid popteaduslikke klippe. Esimesena sai mängima pandud Eyes on space mis keskendus tänapäeval väga aktuaalsele teemale - kliimale. Peale meie emakese maa tohutu jõu ning ilu demonstreerimist asuti õhinal üht esimest ilmastiku sateliiti tutvustama. Alguses tegi mulle palju nalja selle uhkelt esitletava masinavärgi uskumatu primitiivsus. See kujutas endast rohmakat metallist kera milles sees kassettmakk, raadiosaatja ning valgustundlik silm. Järgnevalt pidin aga imestama ,et kuivõrd asjaliku pildi maakera pilvede liikumisest selline – tänapäeval lausa koduste vahenditega, kokkupandav sputnik anda suudab. Kohustuslik tuleviku visualiseerimine oli tehtud taas pärisnäitlejatega kuid märksa kvaliteetsemalt kui Man and moon klipp. Inimene satelliitide, rakettide ja elektronarvutitega võitlemas orkaanidega ning muutmas maa kliimat sama mängleva kergusega nagu kodumaja ees kaevatakse labidaga kraavi vihmavee ärajuhtimiseks. Our friend atom algas ka väikese vabandusega ,et vasikavaimustust ja optimismi mis järgnevalt tuumaenergeetikaga kaasas käib tuleks vaadata ikkagi tolle ajastu võtmes. Lähenemiseks oli valitud igaljuhul juba pisut ebaharilik nurk ning jutustatud kõike Araabia muinasjutuna kus vaene kalur leiab enda võrgust lambi dzinniga. Esimene siis sümboliseerimas inimkonda ja teine aatomijõudu. Vahele muidugi ka teoreetilist juttu ning ajalugu. Meeldejäävaim neis oli ahelreaktsiooni visualiseerimine hiirelõksude ning pingpongipallidega. Tuumapommi plahvatusi näidatakse mõnuga kuid juurde midagi ei seletata. Hiroshimat loomulikult ei mainita samuti ja üldiselt mindi igaljuhul kahtlaselt kiirelt ja vaikselt pommijuurest edasi. Põhiliselt lauldakse pea pool filmi kiidulaulu heale aatomile. Aatom paneb karja kasvama, vilja vohama, annab igavese puhta ja määratult võimsa energiaallika. Vaataja saab ühtlasi teada ,et väike radiatsioon inimesse süstituna teeb ainult head ja võimaldab arstidel teda paremini uurida jne. Kõigist radiatsiooni ohtudest mööda libisemine ning muinasjuttudega võrdlemine oli muide tollajal kombeks ka Venemaal kus ühes raamatus võrreldi reaktorit näiteks igavesti keeva samovariga. Selle kuidas Walt Disney tulevikulinna EPCOTi tutvustab jätsin vahele nagu ka paar intervjuud, millest üks isegi Ray Bradbury'ga. Üldiselt suutsin aga ikkagi neli ja pool tundi praktiliselt edasikerimiseta ära vaadata, teaduslikud faktid mida esitleti olid muidugi varasemalt teada tuntud, kuid nende visualiseerimine oli tõeline meistritöö. Lapsepõlves olen päris palju lugenud veneaegseid popteaduslikke raamatuid 50-60nendatest ja ma ei jõudnud kogu vaatamise aeg ära imestada kui sarnased on Ameerika tuleviku visoonid venelaste omadega. Mõned siin nähtud pildid olid lausa üks ühele samad kui nois teostes. Eks pisierinevusi muidugi on – näiteks venelaste kosmosejaam oli von Brauni rattast tunduvalt rohelisem. Reaktori asemel ajas seda ringi päikeseenergia ja keset seda asetses pirakas kasvuhoone jms. Mulle tegelikult väga meeldib see 50/60nendate aastate meeletu optimism ja kõrgelennulised fantaasiad. Eks kohati ka arusaadav. Tolleaegse inimeste jaoks oli see tehnoloogia nii neetult kiire areng harjumatu. Siis ju hakkasid asjad muutuma suisa aastatega. Ning tundub ,et kaotati ajutiselt reaalsusetaju. Eks inimestel ongi kalduvus unistada. ja lootust ju anti. Hiljem saad saadi küll aru, et kogu eelnev oli illusioon ja et tegelikult ei käi need asjad nii lihtsalt, et inimene ei rahuldu ainult mikros soojaks aetud toidu ja sipelgapesana kihavate linnadega ja kui need asjad on olemas siis pole paradiis maapeale kolinud. Miskipärast unustati kogu selle fantaseerimisega ära see, et inimene jääb inimeseks. See muidugi võttis päris pikalt aega, muutus tuli minuarust koos 70nendatega. Sealt hakkas ulmesse ka justkui tumedamaid toone tulema (cyberpunk nt) ma kujutan ette, et oma osa mängis siin põlvkondade vahetus. Sel ajal olid ju täiskasvanud need, kes ei olnud sõda näinud ja kes olid harjunud, et teadus arenebki kiiresti. Nende lootusi oli tatist saati üles kruvitud (ilma suuremate tulemusteta) ning sinna juurde see pidev vaenlase ohu rõhutamine. Seega suht loogiline, et pettuti ja ei oodatud enam nii palju. Tegelikult algas see suurejooneline fantaseerimine varemgi. Tasub mõelda näiteks natside popöössetele visoonidele. Nende kujutatud tulevikulinnad meenutavad päris paljus Vene või Ameerika kavandeid. Päris põnev mõelda kui sõda oleks lõppenud nii ,et Euroopa oleks jäänud natside kätte. Kas von Brauni ja arhidektide visioonid oleksid rohkem täitunud kui nad praeguseks on ? Usun siiski ,et need oleksid lõpuks jäänud pelgalt samasugusteks ideedeks ja reaalsus oleks teinud omad parandused. Ehee neid mõtteid on igaks juhuks parem mitte avalikus blogis edasi arendada. Praegu tundub maailm igaljuhul rühkivat hoopis mingitlaadi William Gibson'i raamatutes tuttava cyberpunk maailma suunas ning kõik on liiga hõivatud endale virtuaalsete asenduselude loomisega ,et enam võõrastele planeetidele mõelda. Kosmose vallutamise tuleviku osas tunduvad mulle isiklikult kõige tõenäolisemad Bruce Sterlingi ideed aga ega seda me muidugi öelda ei oska. Tuleviku ennustamine nagu aeg on näidanud on väga tänamatu töö. Mõni uus tehniline saavutus võib kõik hoopis ümber pöörata ja kuna ajalugu kipub farsina korduma siis pole võimatu ,et inimkond kunagi leiab end täpselt sarnasest unistatud ja joonistatud maailmast mis nüüd talle sugugi nii kaunis ja ihaldatud enam ei tundu. Järgnevalt kõvasti pildimaterjali, loodan ,et Disney mehed mind selle eest kohtusse ei kaeba. Mõnede siin postis kasutatud mõtete kaasautorluse au läheb aga ühtlasi ka Juurakule. Geenius koos enda lahutamatu arvutuslükatiga kosmosejaama kavandit tutvustamas Aurupunk! Üks astronoom väitis isegi ,et kuupeal elavad vaid homoseksuaalid Üks esimesi astronaute Kuupäkatsid Keplerit röövimas Vastu kerkivale kuule.. Kosmoselaeva navigaator tähtede järgi orienteerumas Saksa härra koos V2 mootoriga Kõik muu arusaadav aga miks punalipp ? Mees ja tema suur unistus Radioaktiivne süda Radiatsioon paneb vilja mühinal kasvama Väga kena animatsioon..poleks arvanud ,et ma võin jää sulamist veel nõnda nautida Viimane lihv, sateliit lüüakse kenasti lapiga läikima ning ..orbiidile Edasi Aldebaranile! Vaade Marsi kunagise tsivilisatsiooni varemetele Ameerika armee Marsi orbiidil Tükike ühest Marsile suunduvast laevast Ränipuud Kruviussid Isendast toituv kannibalistlik-masohistlik marsi eluvorm Marsi kanalBrauni ratas.. Ja venelaste samalaadne braranka Ore miner 10/10