Film algab suurejoonelise rünnakuga vaenlase positsioonidele mille lõpus
ka vastane võidukalt purustatakse kuid kus samuti salga armastatud politruk enda otsa leiab. Rühma raevunud komandör annab sellise kohutava teo peale käsu sõjavange tulistada ning leiab end sellise käitumise eest peatselt vangikongist koos ühe tasase õpetajahärraga kes lahingutegevuses oli kartma löönud. Ülemused ei saa samas head väejuhti raisata ning peatselt lastakse ta välja ja antakse ülesannne kaitsta oma allesjäänud meestega strateegiliselt olulist punkti peabaasi lähistel. Egas siis midagi, asutakse positsioonidele. Kaasa kaubeldakse ka vanglas olev õpetaja kellest tehakse uus poliitohvitser kuna ta mõistab rühmas ainsana lugeda ja kirjutada. Alguses lüüakse rünnakuid isegi edukalt tagasi kuid mida edasi seda vihasemalt pealetunge alustatakse, üksuse read hõrenevad järjest ja üks sõdur teise järel langeb kanglaslikult seltsimeeste eest võideldes, kuid taganemissignaali ei tule ega tule.
Hiina rahvavabariigi kinostuudiote toodangu osas on mul väga vähe kogemust, kindlasti olen kasvõi TV vahendusel mõnda nende filmi näinud kuid praegu ühtegi näidet tuua ei suuda. Käesolevaga on vaeva nähtud küll kõvasti (lugeda kõvasti digitaalset töötlust peale ostetud). Lahingute kvaliteet on uuemate Hollywoodi sõjafilmide näiteks Private Ryani või Letters from Iwo Jima laadne ja kokku peetakse nimetatud filmide stiilis maha ka kaks suuremat madinat. Esimene neist oli küll enda vere ning lahingutegevuse ohtrusega muljetavaldav, kuid toimuva kiiruse tõttu raskesti jälgitav. Järgnev kaitselahing, olulise stateegilise objekti eest, oli juba parem/arusaadavam. Lumine maastik, kaevanduses varjuvad vähemuses olevad jõud ning neid ründav rasketehnika tõi korra silme ette isegi Talvesõja. Digitaalne ületöötlus aga muutis toimuva nimetatud Soome filmist kordades kunstlikumaks ja võltsimaks, lisaks ei mõjunud hästi ka liigne draama punnitamine ja kangelasteod.
Juba alguse stseenist, kui kogu kompanii enda armastatud kommunistliku ideoloogi hukkumise pärast enda välja läheb, on arusaada ,et raha ei eraldatud niisama vaid käsk oli ikkagi teha korralik patriootlik ning rahvuslikele tunnetele rõhuv film. Eriliseks pisarakiskumiseks muutub film aga teisel poolel kui sõda läbi ja kompanii liider ning ühtlasi ka ainus ellujäänu enda väeosa tunnustamist nõuab ja seltsimeeste surnukehi taga otsib. Koht kus vanamees kivisöemäe jalamil elas ning päevad läbi kangekaelselt labidaga kamraade väljakaevamas käis oli isegi hea kuid muidu kiskus asi siiski ülevõlli, kasvõi see stseen mälestusmärgi juures. Veidi häirima jäi ka pisut varasem koht kus komandör eelnevalt langenuid sipelga usinusega koopasse lohistas ning õpetajale süütenööri pihku pistis ,et see end siis koos surnutega elusalt mataks. Paistis teine koopas nimelt nii hea tervise juures ,et selline vabasurma minek jäi kergelt kummaliseks. Üks hea sõjafilm peaks olema igaljuhul märksa teravam-jõhkram ja mitte niivõrd härdameelne ning magus. Karmi olustikuvaate asemel oli pigem justkui Stalini näpunäidete alusel loodud film punastest kangelastest ja nende ohverdustest kodusõjas.
See langenud õpetaja lesele uue mehe sokutamine oli muidugi ka päris lõbus koht
6/10
Postitused
Film algab suurejoonelise rünnakuga vaenlase positsioonidele mille lõpus
ka vastane võidukalt purustatakse kuid kus samuti salga armastatud politruk enda otsa leiab. Rühma raevunud komandör annab sellise kohutava teo peale käsu sõjavange tulistada ning leiab end sellise käitumise eest peatselt vangikongist koos ühe tasase õpetajahärraga kes lahingutegevuses oli kartma löönud. Ülemused ei saa samas head väejuhti raisata ning peatselt lastakse ta välja ja antakse ülesannne kaitsta oma allesjäänud meestega strateegiliselt olulist punkti peabaasi lähistel. Egas siis midagi, asutakse positsioonidele. Kaasa kaubeldakse ka vanglas olev õpetaja kellest tehakse uus poliitohvitser kuna ta mõistab rühmas ainsana lugeda ja kirjutada. Alguses lüüakse rünnakuid isegi edukalt tagasi kuid mida edasi seda vihasemalt pealetunge alustatakse, üksuse read hõrenevad järjest ja üks sõdur teise järel langeb kanglaslikult seltsimeeste eest võideldes, kuid taganemissignaali ei tule ega tule.
Hiina rahvavabariigi kinostuudiote toodangu osas on mul väga vähe kogemust, kindlasti olen kasvõi TV vahendusel mõnda nende filmi näinud kuid praegu ühtegi näidet tuua ei suuda. Käesolevaga on vaeva nähtud küll kõvasti (lugeda kõvasti digitaalset töötlust peale ostetud). Lahingute kvaliteet on uuemate Hollywoodi sõjafilmide näiteks Private Ryani või Letters from Iwo Jima laadne ja kokku peetakse nimetatud filmide stiilis maha ka kaks suuremat madinat. Esimene neist oli küll enda vere ning lahingutegevuse ohtrusega muljetavaldav, kuid toimuva kiiruse tõttu raskesti jälgitav. Järgnev kaitselahing, olulise stateegilise objekti eest, oli juba parem/arusaadavam. Lumine maastik, kaevanduses varjuvad vähemuses olevad jõud ning neid ründav rasketehnika tõi korra silme ette isegi Talvesõja. Digitaalne ületöötlus aga muutis toimuva nimetatud Soome filmist kordades kunstlikumaks ja võltsimaks, lisaks ei mõjunud hästi ka liigne draama punnitamine ja kangelasteod.
Juba alguse stseenist, kui kogu kompanii enda armastatud kommunistliku ideoloogi hukkumise pärast enda välja läheb, on arusaada ,et raha ei eraldatud niisama vaid käsk oli ikkagi teha korralik patriootlik ning rahvuslikele tunnetele rõhuv film. Eriliseks pisarakiskumiseks muutub film aga teisel poolel kui sõda läbi ja kompanii liider ning ühtlasi ka ainus ellujäänu enda väeosa tunnustamist nõuab ja seltsimeeste surnukehi taga otsib. Koht kus vanamees kivisöemäe jalamil elas ning päevad läbi kangekaelselt labidaga kamraade väljakaevamas käis oli isegi hea kuid muidu kiskus asi siiski ülevõlli, kasvõi see stseen mälestusmärgi juures. Veidi häirima jäi ka pisut varasem koht kus komandör eelnevalt langenuid sipelga usinusega koopasse lohistas ning õpetajale süütenööri pihku pistis ,et see end siis koos surnutega elusalt mataks. Paistis teine koopas nimelt nii hea tervise juures ,et selline vabasurma minek jäi kergelt kummaliseks. Üks hea sõjafilm peaks olema igaljuhul märksa teravam-jõhkram ja mitte niivõrd härdameelne ning magus. Karmi olustikuvaate asemel oli pigem justkui Stalini näpunäidete alusel loodud film punastest kangelastest ja nende ohverdustest kodusõjas.
See langenud õpetaja lesele uue mehe sokutamine oli muidugi ka päris lõbus koht
6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar