Fist of the North Star (1986) Hokuto no ken

Kuna peale The Ultimate Teacheri hakkas Toyoo Ashida mulle veel rohkem meeldima ja hammas läks verele siis panin järgmisena masinasse Põhjatähe rusika. Olin kusjuures leidnud selle vaatamiseks õnnestunud konditsiooni ja kaaslase. Esiteks olin ma filmi alguseks juba mõnusalt purjus. Asjaolu mis võimaldas head fantasy möllu veelgi paremini nautida. Ja teiseks oli mul kaasvaatajaks hea sõber Mart kes on suurim anime asjatundja keda tean (no offence Baka rahvas). Mees suutis pidevalt juhtida tähelepanu mitmele klassikalisele võitluskohale, vastasseisule ja nipidele, mis minust oleks muidu mööda läinud. Või siis teistest animetest näiteid tuua kus midagi sarnast veel tehtud on muutes filmi vaatamise niiviisi veelgi mõnusamaks Fist of the North Star on 80nendate kohmaka kuid kena joonistusstiili ja fiiliga anime mis ohtralt gorene ning vinti üle keeratud sündmustega. Tegevus toimub postapokalüptilises tuumasõja järgsel maal. Ellujäänuid on üllatuseks päris palju kuid enamus neist paistavad olevat verejanulised barbarid, muteerunud kümmnekordistunud jõu või lausa maagiliste omadustega tegelased. Peategelaseks olev Kenshiro jääb filmi alguses ilma nii oma tsikist kui ka elust. Mees sünnib aga uuesti koos mitmete erivõimetega ning asub võitlema nii enda silmarõõmu kui ka maailma päästmise nimel. Kuigi peategelane on suurim mutantide mäsaks peksja kogu maamunal (okei jagab siiski esikohta ühe teise härraga) on mõnusaimad löömingutega seotud mälestused pigem mitte tema vaid hoopis ta sidekicki või mitmete teiste tegelastega. Bruce Lee stiil mida ta harrastas kippus nimelt natuke häirima (eriti see atatatatataa heli seal juures). See oli muidugi mõnus kuidas ta oskas ohvri peas teatud närvipunktidele vajutades ta aju koljust välja pressima ja plahvatama panna. Suurimaks lemmikuks läbi filmi jääb aga koht kui kahe armee kohtudes üks mäesuurune mutant naha karastatud teraseks manas, berserkiks ära läks ja vastaseid lömastama asus. Lõpuvõitlus osutus muarust aga liiga leebeks. Maagiat ja sürealismi oli igaljuhul päris ohtralt, kõik need pungid mutandid, kummalised spellid, võimetelt mütoloogilisi Kreeka vms vanade kultuuride jumalaid meenutavad löömamehed ja valitsejad. Peategelane meenutas kusjuures (eriti alguses habetununa) rusikakangelasest Jeesust, mees suutis ju isegi kätt peale pannes tõvesid ravida. Fist of the North Star paistab olevat kui mitte Ashida elutöö siis vähemasti üks teema mille kallal ta on päris pikalt nokitsenud. Lisaks käesolevale filmile on Ashida tegelenud veel kahe, samale maailmale ja tegelastele keskenduva, seriaaliga. Nende sarjadega on lugu üldiselt vist küll sama nagu Miyazakil Lupin the Third'iga ,et kõigis episoodide joonistamises pole ta alati kaasa löönud ning hilisemalt on veel peale tulnud terve müriaad OVA'sid ja lisalugusid millega ta enam kuidagi seotud pole. Ise sarjaga tutvuda ei plaani sest juba neist esimest ja filmile eelnevat on tehtud nimelt kuskil saja episoodi ligidal ning kardan ,et ei oma sellest läbinärimiseks piisavalt ei aega ega püsivust. Niivõrd kaunid kaadrid ei saanud kuidagi muidu kui täieliku apokalüpsisega lõppeda Väga heavy metal Pigem juba nagu pilt mõnelt ikoonilt Lahkuvad hinged, Peetrus pidi arvatavasti kõvasti ületunde tegema Ka üks päris huvitav mutant 8/10 (kahtlaselt populaarseks hindeks mul muutunud viimane aeg)