Kui JAFFi programmi esimest korda internetis nägin olin kindel ,et see aasta võtan küll vähemalt 3-4 filmi ette mõnusaks sissejuhatuseks HÕFFile. Plaanisin uljalt isegi suurelt ekraanilt paar varasemalt nähtud asja ülevaadata. Elu tegi aga ilusatesse ideedesse korrektuure ning kokkuvõtteks jõudsin kahjuks vaid ühele seansile.
Sisu: Teise maailmasõja lõpp on käega katsuda, maalilises Jaapani linnas Hiroshimas tähendab sõda vaid aegajalt toimuvaid õhuhäireid ja nälga lihtrahva seas. Valitseb morn, uimane kuid patriootlik õhustik kus peategelase Gen'i isa on üks väheseid kes julgeb sõda kritiseerida. Gen tunneb ise elust rõõmu, möllab koos enda noorema vennaga, käib rasedale emale kloostritiigist kala virutamas jms. Kuid siis heidavad Ameeriklased linnale aatompommi mille järel lähemalviibinud hetkega tuhastuvad või sulavad neil silmad peast. Gen'il veab kuna ta juhtub plahvatuse hetke juhtub müüri varju kummarduma (mäletan kusagilt raamatust ,et sarnaselt olevat üks kohalik ka päriselt pääsenud samal ajal kui ta kõrval seisnu põlema süttis). Gen'i isa, noorem vend ja õde põlevad aga kodumaja varemetesse sisse. Nendes kes jäävad ellu satuvad paljud peatselt kas mürgitatud vee või radioaktiivse vihma ohvriks. Koledustest täiesti juhmistunud sandistatud ning kiiritatud rahvas palvetab, oskamata muud teha, ümber suurte laipadest tehtud lõkete.
Barefoot Gen on ikka ülikarm anime ja ühtlasi üks ülevaatlikumaid ning teravmaid filme mida Hiroshimas toimunust siiani olen näinud. Tegelaste ning linnaelanike saatus suutis igaljuhul mind tõsiselt liigutada. Joonistuse stiililt on animatsioon ise tugevalt kontrastne, ühel hetkel on vaataja oma toolil nähtust rabatult kangestunud ja siis koheselt jätkub rõõmas stiilis veiderdamine. Selline äärmine lootusetus ning ülim optimism koos jätsid mulje nagu autorid üritaksid pidevalt näidatud jõledusi vastukaaluks pehmendada. Samas eks animatsiooni stiil Jaapanis sel aastal oligi sarnane, näiteks Future Boy Conani tegelaste käitumine ning animeerimine oli pea täpselt samasugune. Asjatundjad teavad soovitada ,et "Grave of the Fireflies" peaks veelgi karmim vaatajale rusikaga makku andmine olema, vaja lisada vaatamisnimekirja. Kuna tuli näruselt napp ja pealiskaudne säästupostitus sedavõrd põnevast animest siis soovitaks veel edasi lugeda
Paranoiadisco blogist.
9/10
Postitused
Kui JAFFi programmi esimest korda internetis nägin olin kindel ,et see aasta võtan küll vähemalt 3-4 filmi ette mõnusaks sissejuhatuseks HÕFFile. Plaanisin uljalt isegi suurelt ekraanilt paar varasemalt nähtud asja ülevaadata. Elu tegi aga ilusatesse ideedesse korrektuure ning kokkuvõtteks jõudsin kahjuks vaid ühele seansile.
Sisu: Teise maailmasõja lõpp on käega katsuda, maalilises Jaapani linnas Hiroshimas tähendab sõda vaid aegajalt toimuvaid õhuhäireid ja nälga lihtrahva seas. Valitseb morn, uimane kuid patriootlik õhustik kus peategelase Gen'i isa on üks väheseid kes julgeb sõda kritiseerida. Gen tunneb ise elust rõõmu, möllab koos enda noorema vennaga, käib rasedale emale kloostritiigist kala virutamas jms. Kuid siis heidavad Ameeriklased linnale aatompommi mille järel lähemalviibinud hetkega tuhastuvad või sulavad neil silmad peast. Gen'il veab kuna ta juhtub plahvatuse hetke juhtub müüri varju kummarduma (mäletan kusagilt raamatust ,et sarnaselt olevat üks kohalik ka päriselt pääsenud samal ajal kui ta kõrval seisnu põlema süttis). Gen'i isa, noorem vend ja õde põlevad aga kodumaja varemetesse sisse. Nendes kes jäävad ellu satuvad paljud peatselt kas mürgitatud vee või radioaktiivse vihma ohvriks. Koledustest täiesti juhmistunud sandistatud ning kiiritatud rahvas palvetab, oskamata muud teha, ümber suurte laipadest tehtud lõkete.
Barefoot Gen on ikka ülikarm anime ja ühtlasi üks ülevaatlikumaid ning teravmaid filme mida Hiroshimas toimunust siiani olen näinud. Tegelaste ning linnaelanike saatus suutis igaljuhul mind tõsiselt liigutada. Joonistuse stiililt on animatsioon ise tugevalt kontrastne, ühel hetkel on vaataja oma toolil nähtust rabatult kangestunud ja siis koheselt jätkub rõõmas stiilis veiderdamine. Selline äärmine lootusetus ning ülim optimism koos jätsid mulje nagu autorid üritaksid pidevalt näidatud jõledusi vastukaaluks pehmendada. Samas eks animatsiooni stiil Jaapanis sel aastal oligi sarnane, näiteks Future Boy Conani tegelaste käitumine ning animeerimine oli pea täpselt samasugune. Asjatundjad teavad soovitada ,et "Grave of the Fireflies" peaks veelgi karmim vaatajale rusikaga makku andmine olema, vaja lisada vaatamisnimekirja. Kuna tuli näruselt napp ja pealiskaudne säästupostitus sedavõrd põnevast animest siis soovitaks veel edasi lugeda Paranoiadisco blogist.
9/10
5 kommentaari:
Vene ajal näidati seda filmi õppe-eesmärgil kõikidele koolilastele. Mõned põnnid said temast eluaegse trauma, teistesse istutas "küsitava" kiindumuse äraspidisesse kinohuumorisse. Noh, nagu cat-women on the moon...
Päris huvitav fakt, arvasin ,et veneajal näidati vaid sõbralike naaberrriikide animatsioone stiilis Macskafogó (1986) ja Jaapani toodangust võis vaid und näha. Barefoot Gen'i oleks ise küll kindlasti päris karm väiksena näha olnud. Aga kas seda tõesti näidati üle vabariigi kõikidele õpilastele või siiski ainult teatud koolides? Pole nimelt sellisest aktsioonist ka endast vanematelt animasõpradelt siiani midagi kuulnud. Või oli tegemist niivõrd shokeeriva kogemusega mis vajus enamusel kuhugi alateadvusse painama ning seletab ühtlasi miks paljud anime sõna kuuldes hirmunud näo teevad ?
No tegelikult ega ma pead ei annagi, et kõigile näidati. Aga kuna ma isiklikult selle läbi tegin ja vähemalt ühe, tollal sootuks kaugel elava ning tundmatu isiku käes sama kuulsin, arvan, et miski orgunn asja taga siiski oli.
Egha täpselt ka ei mäleta, oli see nüüd selles ALMAVÜ kinorongis või päris kinos. Kinorong oli sihuke sõjaaegne vagun, milles pisike kinosaal - nii paarkuümmend kohta - kus sõjaveteranide juhendamisel koledaid tapatalguid näidati, koonduslaagrid, aatomipommid ja muu sihuke. Seisis aeg-ajalt kooli kõrval jaamas ja sinna siis tundide ajast pidi minema. Aga tõenäoliselt see ikka kinorong oli, tolle teise isiku kool oli kah ühe jaama läheduses...
Aga jaapani toodangut näidati küll ka tavalistele inimestele, kasvõi Jack imedemaal.
Minu ainus kogemus kooli ja multikatega seoses on sellest ajast, kui ma algklassides käisin ja oli üleriigiline aktsioon, kus lapsed pidid valima oma lemmiku kodumaiste multade seast. Nimekirjas olid ka sellised tegijad nagu - meemeistrite linn, tuvi tädi, naerupall ja klassikillumäng. Ainult et sugugi pole meeles, et kuidas see nende vaatamine oli. Kuna igasugune filminäitamiseapastratuur koolides puudus, siis vist näidati neid päevasel ajal televiisorist. Ja siis aeti see suur hulk lapsi ühe pisikese teleka ette ja kästi pärast papri pääle kirja panna, messuke see lemmik on. Kokkuvõtteks võitis vist meemeistrite linn, aga pead küll ei anna.
Miskist propaganda värki meil küll ei näidatud. Raudtee selleks liiga kaugel oli. Aga juba esimeses klassis pidime endile ise vatimarlisideme õmblema, selle pea ümber siduma ja küla teise otsa variendisse silkama. Juurde räägiti igaseid ägedaid jutte aatomipommidest ja esmaabist.
Jaburad ajad olid.
Lembitu kinos käisin seda eelkooliealisena vaatamas. Kas äkki 1978. aastal jooksis? Ei ole veel vaevunud vanu "Ekraane" või lehti sirvima. Eluaegseks traumaks seda filmi ei nimetaks, pigem vastupidi, andis esimese mõistmise, mida üks pommiviskamine ja massihävitus tegelikult tähendab. Meelde jäi pikaks ajaks. Olen nüüd enda lastele samuti näidanud. Sümpaatne on filmi ambivalentne perspektiiv. Ameeriklased viskasid küll pommi, kuid jäärapäine patriotism ja keisrikultus olid samuti kurjast. Peategelase optimism oli tõesti inspireeriv. Hea film, mis vääriks kindlasti restaurteerimist.
Postita kommentaar