Pean alustama esiteks sellest ,et Master of Horror on üks parim horrorisari mida olen näinud. Seejuures oli kõige mõnusam just esimene hooaeg, kus halbu episoode polnud ja peamiselt olid lood kas keskmised, head või väga head. Teise hooaega viskas juba märksa rohkem jurtsu sisse kuid oma kulda leidus sealgi ja läbivaatamine oli ikkagi nauding. Kolmandast hooaajast läbi närimine aga oli kohati juba parajalt valulik toiming. Tea kas ongi õige seda nimetada kolmandaks. Masters osa ehk tuntud horrorikunnid näiteks Dario Argento, John Carpenter, Takashi Miike jpt on projekti tagant valdavalt kadunud ning sellest tulenevalt on sarjal muudetud ka nimi ning algusklipp. Horrori kogemus on kõigil rezisööridel muidugi olemas kuid kui paar meeldivat erandit välja arvata on peamiselt siiski tegemist uuema põlvkonna vähemtuntud autoritega. Uuenduste osas tuleb ära märkida ,et alguse juures meeldis mulle väga kasutatud Serj Tankian - Lie Lie Lie lugu. Tõsi, vana theme oli süngem ja horrorile sobilikum kuid see ei jäänud nõnda päevadeks kummitama kui Lie Lie Lie...lalalalalaa. Absoluutselt mitteolulise faktina märgiks ka ära ,et sari sai vaadatud kolmes osas. Esimene seanss oli Tarbatus koos Mardiga ning siis sai kütetud 8 episoodi jutti, teine vaatamiskord toimus taas Tartus aga seekord ühines meiega ka Xipe ning nähtud sai kolm lugu ning viimased kaks juppi vaatasime taaskord Mardiga kahekesi ja seekord Elvas ning pigem juba põhimõtte pärast. Neile kes tunnevad asjavastu huvi kuid ei oma Masters of Horrori ega käesoleva sarjaga mingeid kokkupuuteid soovitaks tutvuda esmajärjekorras ikkagi esimese hooajaga. Aga nüüd kirjeldaks ja arvustaks paari reaga ka siis kõiki episoode.
The Sacrifice. Vampiirilugu, kus kamp kriminaale leiavad end koos haavatud kamraadi ja kotitäie relvadega mingi keskaegse linnuse ja amish küla vahepealsest asulast koos kahe kauni neiu ja koletisega. Hoolimata täiesti suhteliselt ootuspäraselt kulgevast loost oli episood mõnusalt atmosfäärikas ja ka päris tempokas
7/10. Spooked. Vägivaldne politseiuurija kõrvaldatakse töölt ning nüüd tegutseb ta eradetektiivina kes nuhib armukadetate abikaasade taga. No ja üks tööots viib ta kummitavaasse majja. Suhteliselt jampslik, segane ja lahtiseid liine ning loogikavigu sisaldav lugu. Ma ei suuda nagu Xipegi mõista ,et mis Brad Andersoniga juhtus. Väga niru episood temalt igaljuhul
3/10.
Family Man. Tubli, kristlik ja väikekodanlik abielumees satub koos vanglast põgenenud psühhopaadiga autoõnnetusse, ärgates üles leiab mees ,et tema ja päti hinged on haiglas kuidagimoodi sassi läinu ning nüüd on hoopis tema see kes istub kongis oodates surmanuhtlust samal ajal kui tõeline mõrvar lustib ta perega. Hea originaalne idee ja korralik teostus. Lisaks ka törts musta huumorit
8/10
In Sickness and in Health. Noor naisterahvas saab vahetult peale abielu sõlmimist lühikese kirja kus teatatakse ,et isik kellega ta abiellus on sarimõrvar. Naise pulmapidu on seejärel täielikult mokas ning ta asub tõde välja selgitama. Intrigeeriv idee kuid välja oli tulnud segane seosetu jamps. Üks halvemaid episoode kogu sarjas. Rezisööriks olnud John Landiselt, kes An American Werewolf in London'i autoriks, oleks küll enamat oodanud
2/10.
Eater. Noor naisohvitser keda sovinistlikud meeskolleegid kuidagi tõsiselt ei taha võtta peab politseijaoskonnas olema öises vahetuses. Sinna on aga äsja toodud ka kannibalistlike harjumustega võimas voodoo maag kes hakkab naise mõistusega mängima. Rezisööriks oli episoodil Stuart Gordon kes arvatavasti ka kogu käesoleva hooaja üks tuntumaid horroriloojaid. Meistrikätt on siin episoodis tunda igaljuhul kindlasti. Sisu oli küll kohati lonkav kuid atmosfäär ja stiil olid suurepärased ja kiitust väärivad. Ka lõputwist oli huvitav, kuigi kergelt absurdne.
8/10
New Year's Day. Noor naine ärkab peale raju pidu üles ööjooksul tundmatuseni muutunud maailmas, kus möllavad zombid. Vaikselt enda elu eest võideldes asub ta ühtlasi eelmisel päeval toimunut kildudest kokku panema. Selle episoodi ajaks oli viski meile vaatajatele juba pähe hakanud ja kuna sisu polnud ka väga köitev ning kujutas endast pigem mingit sahmimist kulutasime Mardiga enamus aega mitte filmi jälgimisele vaid arutelule kuidas ise käituksime zombirünnaku korral, mis relvi kasutaksime, kes meist ennem sureks jne.
4/10. Community. Noorpaar kolib kenasse näiliselt äärmiselt viisakasse uusrajooni, aegamööda selgub aga ,et sealne naabrivalve ning majavalitsus tegeleb väga otseselt enda nina teiste asjadesse/ellu toppimisega ning uue kogukonna poolt seatud reeglid on kohati väga ahistavad. Idee pole iseenesest ei midagi uut, filme sellest kuidas noored kolivad suletud kogukonna territooriumile ning sellega teravalt konflikti lähevad on tehtud küll vähemalt sadakond ja ega seekord autorid ei suutnud ka midagi uut väga pakkuda. Leidsime Mardiga vaatamise käigus mitu ideed kuidas asja oleks saanud märksa võikamaks muuta. Lisaks jäi arusaamatuks mis imelisi mõjutusvahendeid nad seal kasutasid ,et ka võhivõõrast suudeti pühendunud säravsilmne kogukonna patrioot teha ja miks need mõjutusvahendid peategelasele ei töötanud.
5/10
Skin and Bones. Kuskil mägises Ameerika kolkas saabub väikesesse farmerite ja kauboide külla tagasi mägedes päevi või lausa nädalaid kadunud olnud mees. Asi ei paista igaljuhul olevat päris normaalne ja vana indiaanlasest sheriif kahtlustab ,et tüüpi on pugenud tühermaal uitav kuri vaim. Episood oli stiilselt sünge ja mulle päris meeldis, midagi jäi siiski samas ka puudu. Ei oskagi öelda kas lõpp või mis.
7/10. Something with Bite. Paks neegrist loomaarst saab libahundi käest hammustada ning hakkab ka ise aegamööda sarnaseks peletiseks moonduma. Oleks pidanud olema komöödia kuid võttis õlgu kehitama. See dr Dolittle teema mida arendati oli igaljuhul väga mage, lamedate naljadega vürtsistatud ning antud teema oleks kindlasti palju enamat võimaldanud kui praegu oli tehtud.
3/10
Chance. Pisisuli üritab sisse vehitud kunstitaiest kohalikule antiigimehele maha müüa kuid see pakub naeruväärselt kehva tasu ning tekkinud tüli käigus lööb noor röövel hoopistükis veel kaupmehesaksa maha. Lool oli hea algus, mõnus pingeline tempo ning ootamatult mage ja mitte midagi ütlev lõpp mis jätab vaataja justkui kaupmehe käest petta saanuna juhmina tiitreid vahtima. Pärast toimunut oleks ikkagi mingit paremat twisti oodanud. Kahjuks jooksis aga tundub tegijatel mõte kokku või oli tegemist mingi sümboliga mida ma väsinud peaga ei suutnud läbi hammustada.
3/10. The Spirit Box. Kaks koolitüdrukud tegelevad vaimude väljakutsumisega ning satuvad enda hiljuti surnud klassikaaslase hingele. Viimane jutustab neile ,et ta on mõrvatud ning avaldab kaudselt vihjeid ,et sooviks tapja paljastamist. Järjekordne episood mis kannatab kogu hooaega vaevaga haiguse all mage lõpp.
4/10
Echoes. Uude majja kolinud noormes hakkab tasapisi flashbakkide abil avastama ,et ta elas kunagi 20nendatel samas kohas ning oli ühtlasi gänster ja süüdi enda naise tapmises. Ajalugu kipub aga kahtaselt sarnaselt korduma. Alla tunnisest pikkusest hoolimata kuidagi liiga veniv. Oleks tegevust rohkem olnud annaks isegi kõrgemaid punkte
5/10. The Circle. Tuntud horrorkirjanik veedab pühasid tuttavate seltsis kui äkitselt tuuakse ta ukse taha nahka köidetud raamat mis kirjutatud ta lugude ainetel inimverega ja milles leiduvad sündmused hakkavad järjest ka täide minema. Pealkiri sisaldab igaljuhul juba tubli spoileri lõpu kohta. Lisaks on episoodis jaburad ja uskumatult lollid tegelased ning segaseks jääv sisu, nõrk.
2/10
Tuleb aga taaskord tunnistada ,et 40/50 minutit on horrorile igati paras mõõt ning raske arusaada miks on niivõrd levinud tunni ja poolene formaat ? Nii mõnigi kespärane horrorfilm tuleks lühemana märksa parem ning teravam. Arvatavasti oleksid ka enamus ülalkirjutatud lugudest pikemas formaadis suhteliselt kamarajurad olnud - praegu jaksas nad aga kõik veel ikka läbivaadata. Samas ei tohi muidugi ka unustada ,et üks hea lühikeses formaadis horrorlugu peaks kindlasti sisaldama lõpus nutikat püänti ja selle puudumine on siin päris mitme episoodi suurimaks veaks. Järgmisena aga võtame meie Mardiga arvatavasti ette
Nightmares and Dreamscapes : From the Stories of Stephen King, ehk on see parem. Posti illustreerivad pildid aga panin rotti netist ning need pärinevad kõik Fear Itselfist kuid on puistatud mööda posti laiali täiesti suvalises järjekorras.
Postitused
Pean alustama esiteks sellest ,et Master of Horror on üks parim horrorisari mida olen näinud. Seejuures oli kõige mõnusam just esimene hooaeg, kus halbu episoode polnud ja peamiselt olid lood kas keskmised, head või väga head. Teise hooaega viskas juba märksa rohkem jurtsu sisse kuid oma kulda leidus sealgi ja läbivaatamine oli ikkagi nauding. Kolmandast hooaajast läbi närimine aga oli kohati juba parajalt valulik toiming. Tea kas ongi õige seda nimetada kolmandaks. Masters osa ehk tuntud horrorikunnid näiteks Dario Argento, John Carpenter, Takashi Miike jpt on projekti tagant valdavalt kadunud ning sellest tulenevalt on sarjal muudetud ka nimi ning algusklipp. Horrori kogemus on kõigil rezisööridel muidugi olemas kuid kui paar meeldivat erandit välja arvata on peamiselt siiski tegemist uuema põlvkonna vähemtuntud autoritega. Uuenduste osas tuleb ära märkida ,et alguse juures meeldis mulle väga kasutatud Serj Tankian - Lie Lie Lie lugu. Tõsi, vana theme oli süngem ja horrorile sobilikum kuid see ei jäänud nõnda päevadeks kummitama kui Lie Lie Lie...lalalalalaa. Absoluutselt mitteolulise faktina märgiks ka ära ,et sari sai vaadatud kolmes osas. Esimene seanss oli Tarbatus koos Mardiga ning siis sai kütetud 8 episoodi jutti, teine vaatamiskord toimus taas Tartus aga seekord ühines meiega ka Xipe ning nähtud sai kolm lugu ning viimased kaks juppi vaatasime taaskord Mardiga kahekesi ja seekord Elvas ning pigem juba põhimõtte pärast. Neile kes tunnevad asjavastu huvi kuid ei oma Masters of Horrori ega käesoleva sarjaga mingeid kokkupuuteid soovitaks tutvuda esmajärjekorras ikkagi esimese hooajaga. Aga nüüd kirjeldaks ja arvustaks paari reaga ka siis kõiki episoode.
The Sacrifice. Vampiirilugu, kus kamp kriminaale leiavad end koos haavatud kamraadi ja kotitäie relvadega mingi keskaegse linnuse ja amish küla vahepealsest asulast koos kahe kauni neiu ja koletisega. Hoolimata täiesti suhteliselt ootuspäraselt kulgevast loost oli episood mõnusalt atmosfäärikas ja ka päris tempokas 7/10. Spooked. Vägivaldne politseiuurija kõrvaldatakse töölt ning nüüd tegutseb ta eradetektiivina kes nuhib armukadetate abikaasade taga. No ja üks tööots viib ta kummitavaasse majja. Suhteliselt jampslik, segane ja lahtiseid liine ning loogikavigu sisaldav lugu. Ma ei suuda nagu Xipegi mõista ,et mis Brad Andersoniga juhtus. Väga niru episood temalt igaljuhul 3/10. Family Man. Tubli, kristlik ja väikekodanlik abielumees satub koos vanglast põgenenud psühhopaadiga autoõnnetusse, ärgates üles leiab mees ,et tema ja päti hinged on haiglas kuidagimoodi sassi läinu ning nüüd on hoopis tema see kes istub kongis oodates surmanuhtlust samal ajal kui tõeline mõrvar lustib ta perega. Hea originaalne idee ja korralik teostus. Lisaks ka törts musta huumorit 8/10
In Sickness and in Health. Noor naisterahvas saab vahetult peale abielu sõlmimist lühikese kirja kus teatatakse ,et isik kellega ta abiellus on sarimõrvar. Naise pulmapidu on seejärel täielikult mokas ning ta asub tõde välja selgitama. Intrigeeriv idee kuid välja oli tulnud segane seosetu jamps. Üks halvemaid episoode kogu sarjas. Rezisööriks olnud John Landiselt, kes An American Werewolf in London'i autoriks, oleks küll enamat oodanud 2/10. Eater. Noor naisohvitser keda sovinistlikud meeskolleegid kuidagi tõsiselt ei taha võtta peab politseijaoskonnas olema öises vahetuses. Sinna on aga äsja toodud ka kannibalistlike harjumustega võimas voodoo maag kes hakkab naise mõistusega mängima. Rezisööriks oli episoodil Stuart Gordon kes arvatavasti ka kogu käesoleva hooaja üks tuntumaid horroriloojaid. Meistrikätt on siin episoodis tunda igaljuhul kindlasti. Sisu oli küll kohati lonkav kuid atmosfäär ja stiil olid suurepärased ja kiitust väärivad. Ka lõputwist oli huvitav, kuigi kergelt absurdne. 8/10
New Year's Day. Noor naine ärkab peale raju pidu üles ööjooksul tundmatuseni muutunud maailmas, kus möllavad zombid. Vaikselt enda elu eest võideldes asub ta ühtlasi eelmisel päeval toimunut kildudest kokku panema. Selle episoodi ajaks oli viski meile vaatajatele juba pähe hakanud ja kuna sisu polnud ka väga köitev ning kujutas endast pigem mingit sahmimist kulutasime Mardiga enamus aega mitte filmi jälgimisele vaid arutelule kuidas ise käituksime zombirünnaku korral, mis relvi kasutaksime, kes meist ennem sureks jne. 4/10. Community. Noorpaar kolib kenasse näiliselt äärmiselt viisakasse uusrajooni, aegamööda selgub aga ,et sealne naabrivalve ning majavalitsus tegeleb väga otseselt enda nina teiste asjadesse/ellu toppimisega ning uue kogukonna poolt seatud reeglid on kohati väga ahistavad. Idee pole iseenesest ei midagi uut, filme sellest kuidas noored kolivad suletud kogukonna territooriumile ning sellega teravalt konflikti lähevad on tehtud küll vähemalt sadakond ja ega seekord autorid ei suutnud ka midagi uut väga pakkuda. Leidsime Mardiga vaatamise käigus mitu ideed kuidas asja oleks saanud märksa võikamaks muuta. Lisaks jäi arusaamatuks mis imelisi mõjutusvahendeid nad seal kasutasid ,et ka võhivõõrast suudeti pühendunud säravsilmne kogukonna patrioot teha ja miks need mõjutusvahendid peategelasele ei töötanud. 5/10
Skin and Bones. Kuskil mägises Ameerika kolkas saabub väikesesse farmerite ja kauboide külla tagasi mägedes päevi või lausa nädalaid kadunud olnud mees. Asi ei paista igaljuhul olevat päris normaalne ja vana indiaanlasest sheriif kahtlustab ,et tüüpi on pugenud tühermaal uitav kuri vaim. Episood oli stiilselt sünge ja mulle päris meeldis, midagi jäi siiski samas ka puudu. Ei oskagi öelda kas lõpp või mis. 7/10. Something with Bite. Paks neegrist loomaarst saab libahundi käest hammustada ning hakkab ka ise aegamööda sarnaseks peletiseks moonduma. Oleks pidanud olema komöödia kuid võttis õlgu kehitama. See dr Dolittle teema mida arendati oli igaljuhul väga mage, lamedate naljadega vürtsistatud ning antud teema oleks kindlasti palju enamat võimaldanud kui praegu oli tehtud. 3/10
Chance. Pisisuli üritab sisse vehitud kunstitaiest kohalikule antiigimehele maha müüa kuid see pakub naeruväärselt kehva tasu ning tekkinud tüli käigus lööb noor röövel hoopistükis veel kaupmehesaksa maha. Lool oli hea algus, mõnus pingeline tempo ning ootamatult mage ja mitte midagi ütlev lõpp mis jätab vaataja justkui kaupmehe käest petta saanuna juhmina tiitreid vahtima. Pärast toimunut oleks ikkagi mingit paremat twisti oodanud. Kahjuks jooksis aga tundub tegijatel mõte kokku või oli tegemist mingi sümboliga mida ma väsinud peaga ei suutnud läbi hammustada. 3/10. The Spirit Box. Kaks koolitüdrukud tegelevad vaimude väljakutsumisega ning satuvad enda hiljuti surnud klassikaaslase hingele. Viimane jutustab neile ,et ta on mõrvatud ning avaldab kaudselt vihjeid ,et sooviks tapja paljastamist. Järjekordne episood mis kannatab kogu hooaega vaevaga haiguse all mage lõpp. 4/10
Echoes. Uude majja kolinud noormes hakkab tasapisi flashbakkide abil avastama ,et ta elas kunagi 20nendatel samas kohas ning oli ühtlasi gänster ja süüdi enda naise tapmises. Ajalugu kipub aga kahtaselt sarnaselt korduma. Alla tunnisest pikkusest hoolimata kuidagi liiga veniv. Oleks tegevust rohkem olnud annaks isegi kõrgemaid punkte 5/10. The Circle. Tuntud horrorkirjanik veedab pühasid tuttavate seltsis kui äkitselt tuuakse ta ukse taha nahka köidetud raamat mis kirjutatud ta lugude ainetel inimverega ja milles leiduvad sündmused hakkavad järjest ka täide minema. Pealkiri sisaldab igaljuhul juba tubli spoileri lõpu kohta. Lisaks on episoodis jaburad ja uskumatult lollid tegelased ning segaseks jääv sisu, nõrk. 2/10
Tuleb aga taaskord tunnistada ,et 40/50 minutit on horrorile igati paras mõõt ning raske arusaada miks on niivõrd levinud tunni ja poolene formaat ? Nii mõnigi kespärane horrorfilm tuleks lühemana märksa parem ning teravam. Arvatavasti oleksid ka enamus ülalkirjutatud lugudest pikemas formaadis suhteliselt kamarajurad olnud - praegu jaksas nad aga kõik veel ikka läbivaadata. Samas ei tohi muidugi ka unustada ,et üks hea lühikeses formaadis horrorlugu peaks kindlasti sisaldama lõpus nutikat püänti ja selle puudumine on siin päris mitme episoodi suurimaks veaks. Järgmisena aga võtame meie Mardiga arvatavasti ette Nightmares and Dreamscapes : From the Stories of Stephen King, ehk on see parem. Posti illustreerivad pildid aga panin rotti netist ning need pärinevad kõik Fear Itselfist kuid on puistatud mööda posti laiali täiesti suvalises järjekorras.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar