Die Brücke (1959)

Sai siis reedel koos Priidu ja Mnc'ga viina ning viskit manustatud, läbul pikemalt aga ei peatuks kuna sellest on Mannu juba põhjalikult ja objektiivselt kirjutanud. Selle ,et lisaks topsi tõstmisele sai ka säherdune tore filmi nagu Die Brücke vaadatud unustas ta aga täiesti mainida nii ,et püüan selle lünga nüüd ise täita. (järgnevalt osaliselt netist ümbertõlgitud tekst) Seniajani vaid näitlejana tegutsenud Bernhard Wicki esimest rezisööritööd peetakse üheks tolle aja olulisimaks teoseks ning loetakse ühtlasi parimate Saksa filmide hulka kuuluvaks. Die Brücke oli nimelt üks esimesi sõjajärgseid Saksa ekraaniteoseid, mis jõudis kinodesse kõikjal üle maailma, ning kandideeris 1959. aastal koguni Oscarile, mille ta ka parima võõrkeelse filmina kätte sai. Film ise näitab kompromissitult sõja julmust ja absurdsust seitsme 14-15 aasta vanuse ja tugevalt patriootlikult meelestatud hitlerjugendi poisi näitel, kes on sõja viimastel hetkedel 1945. aasta aprillis armeesse värvatud ja kus nad saavad ülesandeks enda kodulinnas kaitsta strateegiliselt vähetähtsat silda pealetungivate Ameerika vägede eest – samal ajal kui põhiväed paaniliselt sealtkandist taganevad. Poisid oleksid pidanud silda kaitsma vaid mõne aja ning siis samuti taganema kuid nende juhtiv ohvitser saab õnnetult surma ning keegi vastavat käsku ei anna. Poisid on aga ise taganemiseks liiga uhked ja aatelised. Eks koolipoistest sõjas on tehtud otsatul hulgal filme - eriti venelaste poolt ja neist räägib ka Eesti kuulsaim sõjafilm Nimed Marmortahvlil (kus tegelased olid küll vist mõni aasta vanemad). Käesolevas filmis pole poiste surm aga mitte isamaale toodud üllas ohver vaid häirivalt mõttetu raiskamine. Filmi realism vääriks tugevat kiitust, elu-olu kujutamine linnakeses tundus ehe ning ilustamata. Ka filmi teisest poolest ekraanile tulevad sõjaväelased polnud mingid koletised vaid tavalised inimesed ja pigem olid mõned neist lausa sümpaatsed. Lahingutele pole samuti midagi ette heita, need olid isegi tänapäevasest vaatevinklist võetuna jõhkrad ja vaat ,et paremadki kui nii mõnesgi moodsas sõjafilmis. Film põhineb Manfred Gregor´i romaanil Sild. Raamatut ma varasemalt lugenud pole aga huvi tekkis selle vastu päris suur. Raamatukois oli kahjuks nimetatud teos läbimüüdud, tuleb igaks juhuks veel Elvas raamaturiiulid põhjalikumalt ülevaadata. Olen sealt aegajalt hämmastavaid asju avastanud. Või siis viimases hädas Tartu riiamäe poodides tuhnida. Kuigi Trash enda siin asuvas postis väidab vastupidist oli minuarust filmi esimeses pooles suheteid ja romantikat päris palju. Kasvõi näiteks kella kinkimine, armukadedus, tunded vanema naisterahva vastu jms. Need stseenid poiste esimestest suhtetest neiudega olid pealegi näidatud heas kergelt humoorikas võtmes. Võimalik muidugi ,et võrreldes raamatuga oli filmis olev äärmiselt pealiskaudne. Mitmetes netiarvustustes oli väidetud veel ,et poisid saadeti lahingusse väljaõppeta millele vaidleks ka vastu. Hitlerjugendis paistis olid nad päris hea eelneva kogemuse saanud - oskasid ju püssi lahti võtta ning puhastada, kuulipildujaga ümberkäia ning isegi tankirusikaid kasutada. Tekitades silda ületada üritavatele jänkidele päris tõsist kahju. Igaljuhul väga hea sõjafilm, mida võib julgelt soovitada ja tänud ka Trashile kes enda postiga sellele tähelepanu juhtis. Rohkem filme me sel ööl kahjuks vaadata ei saanud sest altkorruselt tuli üks vanamutt kaebama ,et ei saa sellise müra saatel magada nii ,et tuli arvuti kinni panna ja keskenduda peamiselt napsuvõtmisele ja teoloogilistele aruteludele Üks päris gorene stseen Mitte just väga Ameerika tanke meenutavad masinavärgid Mustvalge stiiliga oli suudetud luua väga mõjusaid ning süngeid kaadreid 9/10