Filmis The Wind That Shakes the Barley (2006) tuuakse vaatajani kahe venna loo kaudu mõjusad pildid IRA algusaastatest Iirimaal. Kusjuures see mida nimetatud organisatsioon teeb tundub alguses täiesti õige ning eluterve. Oleksin tollel segasel ajal kohapeal viibides küllap isegi läinud toast püssi otsima kui inglased oleks tulnud minu hoovile ja sõbra surnuks peksnud. Elasin ühesõnaga vastupanuvõitlejatele täielikult kaasa kui ülbetele brittidele saapaga peeruvahele küteti (ei imesta ,et Inglismaal see film väga menukas polnud). Ja olin tõsiselt üllatunud kui karm olukord ikkagi sajandi alguses seal riigis valitses. Sõber Martin kellega koos filmi vaatasin ja kes veidi aega Iirimaal elanud seletas ,et talle olevat kohapeal üks taat isegi rääkinud ,et meie eestlased peaksime iirlaste kannatusi eriti hästi mõistma - paremini kui mitmed teised rahvad, kuna olene ise sarnases olukorras olnud.
Hoiatus, edasine tekst võib sisaldada mitmeid spoilereid!
Esimene tõrvatilk on sündmustes see kui üks vend tapab karistuseks poisikese mis tundus suhteliselt mõttetu vägivallana. Oleks võinud poisil lihtsalt kere kuumaks kütta. Aga eks need põhimõtted. See põhimõtete teema hakkab tasapisi üha rohkem sisse tulema. Peetakse pikki kõnesid kui palju vaene iirlane ikka on kannatanud samas püsib aga selline jesuiidile sobilik suhtumine ,et eesmärk pühitseb abinõu. Sellesosas ilmekas näite filmis toimuvast kohtuprotsessist kus IRA mehed asuvad liigkasuvõtja ja nöörija poolele sest viimane toetab ikkagi patrioodina relvade ostu. Sellele ,et rahvas nälgib ning ahne ärimees võtab neilt veel viimast sülitatakse. Las annab nuuti veel valusamalt peasi ,et saaks pomme toota.
Kogu see patriotism läheb aga eriti haisema hetkest mil enamus Iirimaad iseseisvub. Mõned maakonnad jäävad nimelt endiselt Inglaste kätte ja see lõhestab ka vabastusarmee kahte leeri. Relvad pööratakse nüüd üksteise vastu ja inglaste asemel tapetakse kaasmaalasi. Olen arvatavasti külm ja küüniline inimene aga lõpus ühe peategelase surm ei suutnud mind liigutada, see hambad ristis surma minek põhimõtete eest mis kokkuvõtteks mitte kellelegi ta ümber kasu ei toonud tundus suure lollusena. Eriti veel kui endine rühma liider praktiliselt põlvili palub mehel ümber mõelda. Aga eks sellised paljud inimesed ongi. Kui need isiklikku laadi tähelepanekud ja mittemeeldimised välja arvata siis ajaloolise filmina meeldis lugu siiski väga. Tänud DVD eest lähevad Trashile kes filmist pikemalt ka
enda blogis kirjutanud. Loodetavasti sobilik sissejuhatus hommseks Hungeri vaatamiseks kus näidatakse juba tänapäevase IRA tegutsemist ja võtteid. Natuke teistsugune pealkiri sai aga postitusele pandud Martini nõudmisel.
Ma ei tea sõjaasjanduses midagi aga kuidagi tobe tundus ,et toimuvat vaatas samal ajal võsast
pealt hambuni relvastatud ira löögirühm.
7/10
Postitused
Filmis The Wind That Shakes the Barley (2006) tuuakse vaatajani kahe venna loo kaudu mõjusad pildid IRA algusaastatest Iirimaal. Kusjuures see mida nimetatud organisatsioon teeb tundub alguses täiesti õige ning eluterve. Oleksin tollel segasel ajal kohapeal viibides küllap isegi läinud toast püssi otsima kui inglased oleks tulnud minu hoovile ja sõbra surnuks peksnud. Elasin ühesõnaga vastupanuvõitlejatele täielikult kaasa kui ülbetele brittidele saapaga peeruvahele küteti (ei imesta ,et Inglismaal see film väga menukas polnud). Ja olin tõsiselt üllatunud kui karm olukord ikkagi sajandi alguses seal riigis valitses. Sõber Martin kellega koos filmi vaatasin ja kes veidi aega Iirimaal elanud seletas ,et talle olevat kohapeal üks taat isegi rääkinud ,et meie eestlased peaksime iirlaste kannatusi eriti hästi mõistma - paremini kui mitmed teised rahvad, kuna olene ise sarnases olukorras olnud.
Hoiatus, edasine tekst võib sisaldada mitmeid spoilereid!
Esimene tõrvatilk on sündmustes see kui üks vend tapab karistuseks poisikese mis tundus suhteliselt mõttetu vägivallana. Oleks võinud poisil lihtsalt kere kuumaks kütta. Aga eks need põhimõtted. See põhimõtete teema hakkab tasapisi üha rohkem sisse tulema. Peetakse pikki kõnesid kui palju vaene iirlane ikka on kannatanud samas püsib aga selline jesuiidile sobilik suhtumine ,et eesmärk pühitseb abinõu. Sellesosas ilmekas näite filmis toimuvast kohtuprotsessist kus IRA mehed asuvad liigkasuvõtja ja nöörija poolele sest viimane toetab ikkagi patrioodina relvade ostu. Sellele ,et rahvas nälgib ning ahne ärimees võtab neilt veel viimast sülitatakse. Las annab nuuti veel valusamalt peasi ,et saaks pomme toota.
Kogu see patriotism läheb aga eriti haisema hetkest mil enamus Iirimaad iseseisvub. Mõned maakonnad jäävad nimelt endiselt Inglaste kätte ja see lõhestab ka vabastusarmee kahte leeri. Relvad pööratakse nüüd üksteise vastu ja inglaste asemel tapetakse kaasmaalasi. Olen arvatavasti külm ja küüniline inimene aga lõpus ühe peategelase surm ei suutnud mind liigutada, see hambad ristis surma minek põhimõtete eest mis kokkuvõtteks mitte kellelegi ta ümber kasu ei toonud tundus suure lollusena. Eriti veel kui endine rühma liider praktiliselt põlvili palub mehel ümber mõelda. Aga eks sellised paljud inimesed ongi. Kui need isiklikku laadi tähelepanekud ja mittemeeldimised välja arvata siis ajaloolise filmina meeldis lugu siiski väga. Tänud DVD eest lähevad Trashile kes filmist pikemalt ka enda blogis kirjutanud. Loodetavasti sobilik sissejuhatus hommseks Hungeri vaatamiseks kus näidatakse juba tänapäevase IRA tegutsemist ja võtteid. Natuke teistsugune pealkiri sai aga postitusele pandud Martini nõudmisel.
Ma ei tea sõjaasjanduses midagi aga kuidagi tobe tundus ,et toimuvat vaatas samal ajal võsast
pealt hambuni relvastatud ira löögirühm.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar