“Alles saad millegagi tegelema hakata, kui juba mõni pajatab sulle niisugust lora, et käed langevad iseenesest rüppe.” ütleb Sever Gansovski oma lühijutus «Vincent van Gogh». Film 2012 ei hellita ka vaatajat. Kohe hakkab pihta selline lora, et ei tea kuhu pilku pöörata. Piinlik tsirkus oleks küllap kõige õigem lause millega kogu tegevus kokku võtta. Veniv pläust, mida elavdavad üksikud maailma hävingut kujutavad stseenid. Oleks aga siis need hävingustseenidki köitvad, kuid peategelane kihutab lihtsalt auto-bussi-lennukiga otse edasi samal ajal kui temast paar meetrit tagapool langeb langeb kõik kokku. Punnitatud pisarakiskumist on ka liiga palju. Asja imalust ja rõhuasetusi annab küllap ilmekalt edasi fakt, et filmi kulminatsioonis päästetakse suvaline koeranäru plahvatuste käest samal hetkel kui ümberringi sureb miljoneid inimesi.
Poliitiline korrektsus oli samuti mingis naljakas ülevindi vormis. Kõik valged mehed olid kas veidrikud või kujutatud südametute mölakatena. Asepresidendi arusaadavat muret inimkonna säilumise pärast esitatakse kui julmust ning hoolimatust. Neegrid on samas heasüdamlikud, hoolivad täitsapoisid kes armastavad kõiki maailma rahvaid südamest ning valmis viskuma kõhklemata kõikvõimalikesse eneseohverdustesse. Lisaks oli Ameerika mustanahaline president tõsine supermees, kui kõik valge maja ees passivad kahvanäod said maavärina tagajärjel hetkega surma siis mr president hukkus alles seejärel kui talle lennukikandja pähe prantsatas.
Ma saan aru, et kui filmikompanii tahab raha kokku ajada, siis tuleb sisu kõvasti lihtsustada, et iga tavavaataja ka kinno tuleks. Aga kas peab tõesti süzee koostamisel võtma aluseks "keti kõige nõrgema lüli" ehk mõne Texase kirjaoskamatu puuraiduri ? Kardan, et see film on ka täiesti keskmise
mainstream kinosõbra jaoks liiga tühi ja tobe. Soovi kõiges kindla peale minna näitab ka filmi ülesehitus mis justkui õpiku järgi tehtud. Süzheepöörded asetsesid just nende kohtade peal, kus olema peab, ei sekundit varem – ei hiljem.
Kõige hirmutavam, et selle sita autoriks olnud Roland Emmerich on kuulujuttude järgi pandud tulevase Asimovi Asumi triloogia rezisööriks. Seni nähtu alusel tuleb sellest tõenäoliselt "Idependence Day" või "The Day After Tomorrow" stiilis odav efektirohke madin nooremale koolieale. Teadusliku ulmefilmi asemel pannakse rõhk plahvatustele, Hari Seldonist saab neeger ning keset filmi lastalse pool tundi vältava stseeni jooksul Trantor õhku. Kas tõesti pole miski enam püha.
1/10
Miljardite eest ehitatud laevadel peatab suvaline tellis veekindlad uksed mis peaksid tuhandeid tonne survele vastu pidama, mkey. Muide ise oleks väikse vimkana sisse visanud ka Marsi tagaküljelt hävivat maad pikkade nägude vahtivad Natsid ning kuskil kilomeetri sügavusel mäe all tantsu löövad Mu preestrid.
Postitused
7 kommentaari:
Miks ma alati neist festivalidest pärast teada saan!? Tahaks ka nagu vilmut vaadata.
Hehe, ma ikka veel tilgutan draftiddest selle ühe ja siiani ainsa sinunimelise festivali filme.
Panin ise ka 1/10 - oli ikka kohutav jõletis küll ning selle Asumi jutu unustasin ma kohe ära ning ei mõtle selle peale enne magamaminekut
Sorry, aga ma ei saa vait olla – see Sever Gansovski tekst on lühiromaan!
Oleks Sa kirjutanud, et «jutt», siis poleks kobisema hakanud, aga «lühijutt» pani näpud klaveril trummeldama...
Asjalik parandus. Tunnistan ausalt, et ma ei tee lühijutul ja lühiromaanil alati veel päris hästi vahet.
Noh, see on ju imelihtne: lühiromaan on 45–100 lehekülge (ehk 17 500 – 40 000 sõna), allapoole on jutt, ülespoole aga romaan.
Kusjuures see Horisondi lühendatud versioon on 15 458 sõna :)
Postita kommentaar