Onu Soprano filmifestival ehk Transformers: Revenge of the Fallen (2009)

Kurat, mul on ikka hea meel, et ma Trashi (no offence) pealekäimisest hoolimata alla ei andnud ning “Autod muutuvad robotiteks” eksklusiivsärki omale ei muretsenud. Häbi oleks sellist jama promova loosungiga ringi käia, mõni hakkab veel arvama, et mulle meeldivadi sihukesed asjad. Film oli nii näotu ja lame, et raske on kuskilt kinni haarata ning midagi sellest pikemalt kirjutada. Kõige hullem on see, et kui eelnevate OSFF filmide puhul (nt Avatar) oli kulutatud miljonite eest vähemalt mingeid vingeid erieffekte saadud siis Transformers 2 kujutas endast mingit segast sagimist. Kurat, kui tehakse film, kus sisu asemel on märul siis võiks vähemalt selle märuli kvaliteedile rõhku panna. Ekraanil toimuv oli kohati aga nii kiire ja hüplev, et mul kadus igasugune huvi selle vastu ning mida lõpupoole seda enam lõõpisime hoopis Jaanuse, ning veidi enne filmi algust saabunud parajalt auruall oleva Ivariga, üksteise kallal. Transformers polnud isegi mitte naljakas, näiteks "2012" ja "Wolverine" juures leidsime kaasvaatajatega vähemalt detaile mille üle irvitada. See siin oli aga üks tuim tühi pläust mille poolt tekitatud ainuke emotsioon oli tüdimus. Kuhi kõige valusamaid klisheesid segatud maotute naljadega. Olin päris õnnelik kui see jama viimaks lõppes ning saime keskenduda "Companerose" taustal õllejoomisele. Huvitav mis on juhtunud Michael Bayga. Sisu on ta filmides koguaeg halb olnud aga vähemalt mehe loodud visuaalse poolega on siiani põhjust olnud rahule jääda – näiteks mäletan "The Rock" oli  koolipoisina päris muhe vaatamine. Transformersil polnud aga nägu ega tegu.0/10

Staar end suureks mängimas