kolmapäev, 3. november 2010

Filmiküsitlus - Isa Pjotr Saatana Sõjapeenisest

Isa Pjotri näol on tegemist kahtlemata ühe Tartu värvikaima elanikuga. Ta on töötanud allmaailma turvamehena, käinud koos Ülikooli arheoloogide ja Heiki Valguga Jerevanis väljakaevamistel, tõlkinud Lovecafti ja asendanud lühiajaliselt isegi Pauluse kiriku pastorit. Lisaks on ta asutajaks ning eestvedajaks sellistel kultusbändidel nagu  funeral-punk-doomi vilelev "Saatana Sõjapeenis" ja sakraal-doomi "Patriarh". Eesti raskemuusika scenes pole tõenäoliselt ühtegi inimest, kes ei tunneks "Funeral doomi isa". Hetkel tegeleb mees peale muusikaloome veel Eesti esimese küberpunk romaani  kirjutamisega ning vabal ajal kasvatab habet ja käib põdrajahil.

Pjotriga kohtusin esmakordselt kolm aastat tagasi Eesti Ulmeühingu kokkutulekul, kus ta tuli minu ja Ove juurde ning hakkas viimasega rääkima äsja lõppenud Hard Rock Laagri muljeid. Ove üritas esialgu halva mängu juurde head nägu teha aga andis viimaks alla ja tunnistas üles, et viibis kõik festivali päevad umbjoobes ega mäleta Pjotrit absoluutselt. Mõni teine mees oleks seepeale solvunud aga Isake vaid naeris ning viis jutu raskemuusika ja õuduskirjanduse radadele. Videvikutunni saabudes jätkasime vennastumist viinapitsi kõrval ja kui üritus pühapäeval lõppes, olime juba vanad sõbrad.

Nimi: Pjotr Nikolajevitš
Bänd: "Saatana Sõjapeenis", "Patriarh"
Koduleht: "Halbade filmide kaitseala"

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?Minu lemmikfilm on kindlasti „The Creeping Terror“. Sisu liialt ära reetmata võin ma öelda niipalju, et selle filmi mustvalge sci-fi/horrorfassaad varjab endas materjali kümneteks kinokunsti-alasteks uurimusteks, raamatuteks ja seminarideks. Millisest loomeväest annab tunnistust see kinematograafiline Siiani käsutahvel, milline õnnistus on saada ristitud selle õilsast kunstist moodustunud maailma koesse igavesi sänge raiunud Niiluslike tegevusliinide viljastavates mõttetulvades! Ja see sümbolism! Tõenäoliselt ei ole ükski filosoof ega kunstnik suutnud nõnda hästi anda edasi meie elu valusid kui „The Creeping Terror“’i loonud meeskond. Kokkuõmmeldud vaipadest moodustatud abitu roomav koletis – ehtne maapealne satori – kõneleb meie südametunnistusega ning paneb meid häbiga meenutama, kuidas me oleme tallanud jalge alla endast alamaid hapraid olevusi, samal ajal kui omal tahtel tema kõhtu pugevad ohvrid kujutavaid meid endid, kui me oma kobarkinodes ja karjamaadel langeme vääritumate kunstide jeesebellikult ülevõõbatud võlude ohvriks. Kahju on ainult sellest, et „The Creeping Terror“ meie kultuurinäljas rahva seas nõnda vähetuntud on. Selles tuleb ilmselt süüdistada kohalikku postiteenistust ja mitte mind, sest ma saadan juba seitse aastat igal nädalal riigitelevisiooni toimetusse filmist tehtud VHS-koopiaid, ja ei ole kordagi vastukaja saanud.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?Viimati vaatasin ühte režissöör Vic Savage’i 1964. aasta loomingu tähtteost „The Creeping Terror“, nagu iga kord kahaneva kuu ajal. Pean möönma, et viimasel ajal on vaatamiste kvaliteet minu jaoks veidi kahanenud – paar aastat katki olnud videomaki olin sunnitud Eesti Energia nõudmisel pidevate lühiste tekitamise pärast ära viima ning kassetist välja võetud linti lutsutades ei saa filmist nii selget pilti kätte, kui vaja oleks. Kuid samas avastasin ma, et kui seda teha külili radiaatori all lamades – mul on see vana rammusate ribidega nõuka-aegne radikas, teate küll, pruuniks värvitud ja puha – siis avanevad „The Creeping Terror“’is isegi minutaolisele kogenud vaatajale täitsa uued dimensioonid. Mõnes kohas lindi küljest lahti koorunud tööriba aitab sellele ainult kaasa. Stseen, kus vaibakoletis autoga paaritub, jäi eriti eredalt meelde.

3: Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?Kindlasti julgen soovitada oma lemmikfilmi, „The Creeping Terror“’i helitausta. See vaikus on täiesti fantastiline.

Aitäh Pjotr!
Pilt filmist „The Creeping Terror“.

8 kommentaari:

Trash ütles ...

He he! Huumor on olemas! Mõnus lugeda!

Martin ütles ...

Hehehe. Veel!

MNC Broz Tito ütles ...

Hähh, idee on Trashi pealt varastatud ju!!!! Häbi!

Ove ütles ...

Oh-jah... Minu HRL'i kogemused on küll iga-aastaga täiustunud - on vahelduseks midagi mäletada - kuid algusaegadel oli küll mure, et ei mäletanud miskit...

Hea artikkel igastahes.. :)

Lauri ütles ...

Ma mäletan kui Pjotr magas meil Estconil ukse ees mati peal...

metsavana ütles ...

Vaat kui hästikasvatatud ja viisakas härrasmees. Nägi, et toas kõik magavad ega hakkanud pimedas rahu häirima ja vaba nurka otsima. Erinevalt näiteks Opsist kes ülbelt su kõrvale tekialla puges.

MNC Broz Tito ütles ...

HRL-i teemal olen ise ka arenenud: Esimest ma ei mäleta, kuna olin seal eriti lühiajaliselt, teisest mäletan, et sita ilma ja muusikavaliku tõttu ignoreerisin ma festivaliala olemasolu ning kolmas oli juba samm paremusepoole.
Ouve(HELISTA!) puhul on muidugi asjad sitemad - eriti kui arvestada, et ta suudab tõsta enda joobeastet pooleteise promilli võrra ainult piimatooteid juues.
Järgmine aasta tulen Estconile ning katsetan uudset mälestuste kogumistaktikat, aga olete te kindlad, et Isa Pjotr magas tol ammusel a'al matil, mitte Ortodoksistlikult tähtsal puhke ja palvevaibal?

Muffin Monster ütles ...

Mannu kolmas HRL oli samm paremuse poole ainult ja ainult seepärast, et üks väike ja vihane Muff peksis seda telgis põõnavat promillihunnikut aegajalt jalaga ning käratas, et oleks aeg näiteks Fintrolli (või miskit muud imeasja) vaatama minna.