kolmapäev, 17. november 2010

Destination Tokyo (1943)

Teise maailmasõja ajal on nii siin kui sealpool ookeani tehtud kohati päris häid sõjafilme. "Sihtmärk Tokyo" nende sekka ei kuulu. Tegemist on valusalt patriootliku kahetunnise reklaamfilmiga sellest kui lahe on merelaevastikus teenida ja millised mõnusad mehed seal kõik ikka on. Minujaoks muutis eriti vastumeelseks kogu ekraanil toimuva asjaolu, et olin äsja just lõpetanud "Das Boot" raamatu lugemise ning kontrast seal kirjeldatuga oli ülemõistuse vänge. Tegemist oli just sedasorti "inspireeriva propagandaga" millest raamatu tegelased aeg-ajalt juttu tegid ja mida maapõja needsid.
Seejuures valusad stereotüübid alates kaptenist ja lõpetades lõbusa isaliku laevakokaga, lollid naljad ja komandöri tagasivaated (flashbacks) perega koos kvaliteetaja veetmisest kannatasin veel kuidagi ära. Kui aga tegelased hakkasid pidama paatosest nõretavaid kõnesid tekkis korduvalt kiusatus kogu see kupatus pörgu saata ja kettalt minema pühkida. Kapten armastas näiteks rääkida lugusid sellest kuidas verejanulised japsid oma kodumaal viieaastastele lastele pussnoa kingivad ja viisteist saades nad raskekuulipildujat puhastada õpetavad. Üks meeskonnas olev kreeklane kirjeldas oma läbielamistest natside hulgas ja pidevalt tuletati meelde torpeedomeest, kes merehädas jaapani lendurile appi tormas ning karistuseks päästetavalt nuga sai. Oeh!
Mõnevõrra suutsid filmi päästa lahingustseenid. Need, valdavalt makettidega lavastatud ja arhiivikaadritega kokkutraageldatud stseenid, olid silmapaitavalt kvaliteetsed ja haaravad. Kahjuks leidus neid liiga vähe, enamus ekraaniaega kulus tegelaskujude arendamisele (ehk nende üha enam iiveldamapanevalt mustvalgeks võõpamisele) ja kõnede pidamisele. Pisut hakkas häirima ka, et lahing-situatsioonid ja neist väljumised  tundusid sama absurdsed ja elukauged kui nad on seda allveelaeva simulaatoris "Silent hunter 4". Tegelikult kui mõelda siis on nimetatud mäng isegi realistlikum, mina näiteks ei suudaks ka ohtra salvestamise-laadimise abil seal neid trikke korrata mida USA allveelaevnikud filmis sooritasid. Näiteks hiilida sõjalaeva all miinide vahelt sadamasse, uputada torpeedoga hävitaja mis hetk tagasi allveelaeva pihta süvaveepomme loopis jne. Need asjad kuuluvad küll ainult Holliwoody propagandakino ja/või ulme zanrisse. Ühesõnaga üsnagi halb vana kinolugu, ei soovita vaadata muudel kui puhtalt akadeemilistel kaalutlustel. 3/10
Noor allveelaevnik on tulnud komandörilt habeme-kasvatuseks luba küsima.


6 kommentaari:

MNC Broz Tito ütles ...

Äkitse need näiteljad pidasid sütitavaid kõnesi sellepärast, et olid ise ka patrioodid?
Et selline ilma stsenaariumita ja aus improviseerimisfilm?

metsavana ütles ...

Need sütitavad kõned kõlasid selleks kuidagi liiga võltsilt. Lisaks olgu nende teiste näitlejatega kuidas on aga seda ma küll ei usu, et Cary Grant ka reaalses elus selline maniakaalne rahvuslane oli. Kunagi ei või muidugi teada.

MNC Broz Tito ütles ...

ega ei või neh, nii-et võimalus on, et tegemist on hästi maskeeritud dokumentaaliga?

metsavana ütles ...

Ma olen Türgi sultan kui see on hästi maskeeritud dokumentaal :)

metsavana ütles ...

Või siis teenisid USA laevastikus ikka erakordselt kõhedustäratavate tehnoloogiatega ajupestud indiviidid.

Priit ütles ...

Tegelikult on see hoopis Jaapani spioonide tehtud antipropagandafilm jänkidele. Püütakse neid mereväest eemale hirmutada, näidates kuidas isegi habeme kasvatamiseks peab kaptenilt luba küsima või kuidas tuleb torpeedode vahelt läbi roomata et sadam põhja lasta, või mis iganes sa kirjutasid.