Lahing Neretva ääres

Neid, keda jäi kas filmi "Lahing Neretva ääres" nähes või minu selleteemalist posti lugedes vaevama, kuidas omaaegsed seda filmi vastu võtsid saavad nüüd uudishimu, tänu äsja MNC käest tagasi saadud skännerile ning Jaile poolt kingitud vanadele ajakiri "Kino" numbritele, rahuldada.

Avan selle tekstiga ühtlasi uue postide sarja kus hakkan regulaarselt avaldama lõbusamaid näppu juhtunud artikleid-ülevaateid vanadest nõukogude kinoajakirjadest. (Toimetajast Metsavana märkus)

Kaks seeriat Jugoslaavia (Kino 1974/1). Jugoslaavia partisanid tekitasid Teise maailmasõja ajal hitlerlaste armeele raskeid kaotusi. Hitler otsustas hävitada «partisanide riigi» Jugoslaavias. 1943. aasta algul valmistusid üheksa fašistide diviisi koos tšetnikute väeosadega andma partisanidele surmavat lööki. Hädaohtu sattus ka partisanide keskhaigla 4000 haavatuga. Partisanide väejuhatus seisis probleemi ees: kas jätta maha haavatud ja päästa armee või päästa haavatud ja võtta vastu rasked lahingud. Otsus langetati viimase võimaluse kasuks. Selle filmi loojad ei näita meile sõja mõttetust. Vastupidi, lahingust Neretva ääres leiavad nad tähendust ja ilu, sest see oli ühtaegu lahing haavatute, inimeste solidaarsuse, inimsuse eest. Partisanid ei võidelnud selles lahingus mitte ainult oma olemasolu eest, vaid elu eest selle sõna kõige üllamas tähenduses, nad võitlesid oma ideaalide eest.

Filmi stsenaristid tutvusid pika aja jooksul kogu kirjandusega, mis oli kodu- ja välismaal ilmunud lahingute kohta Neretva ääres. Nad on veendunud, et nende tähelepanu ringist ei jäänud välja midagi olulist. Nad korraldasid ankeedi lahingust osavõtjate seas. Nii saadi palju väärtuslikke andmeid, kuid eriti huvitavaid fakte teatasid endised naisvõitlejad. Kuid filmi loojate eesmärgiks ei olnud faktograafiline film. Saadud andmete põhjal tahtsid nad luua uued kujud, mis oleksid läbitöötatud materjali kunstiliseks sünteesiks. Kuid ühelgi osavõtjal, isegi suurte väeosade juhatajatel mitte, ei olnud täit ülevaadet ja ettekujutust kogu lahingust. Filmi režissöör ja üks stsenaristidest V.Bulajio vestles korduvalt tolleaegse vägede ülemjuhataja Titoga, kellelt saadi teada palju huvitavat, mida ei suutnud pakkuda teised allikad. Tito on öelnud: «Neretva ääres, okupeeritud Euroopas, me pidasime ühe kõige kuulsama ja humaansema lahingu — lahingu haavatute pärast. Siin otsustati revolutsiooni saatus, siin võitis meie rahvaste vendlus ja ühtsus.» See film on ajastu dokument, mis selgitab kunstivahenditega, miks võideti revolutsioon ja miks võideti vabastussõda.

Itaalia populaarsemaid näitlejatare Silvia Koscina, kes on sündinud Jugoslaavias, mängib filmi naispeaosa. Partisani rollis esineb ta esimest korda.

Režissöör V. Bulajic pühendas filmi loomisele viis aastat oma elust. Võtteperiood kestis kaks aastat. Režissööri käsutuses olid suured rahasummad (väidetakse, et see on seni kõige kallim film Euroopas), statistide armee (oli päevi, mil kaamerate ees oli 45 000 inimest) ja näitlejad kümnest erinevast riigist. Olid olemas kõik tingimused, et filmist tuleks supervaatemäng, kuid just seda püüdis režissöör vältida. Ta tahtis luua tõelise kunstiteose, mis annaks meeldejäävalt edasi ajastu ja lahingute atmosfääri ning psühholoogiat. See on kõige suuremat tähelepanu äratanud Jugoslaavia film, mille on ostnud ligi 100 riiki.

Heaks reklaamiks on filmile ka eri maade silmapaistvad näitlejad, kes mängivad peaosi. Stsenaristid: Veljko Bulajic, Ratko Djurovie, Stevan Bulajic, Ugo Pirro; režissöör Veljko Bulajic, operaator Tomislav Pinter, kunstnikud: Duško Jericevic, Vladimir Tadej; helilooja Vladimir Kraus-Rajteric. Osades: Martin: — Sergei Bondartšuk, Nikola — Oleg Vidov, Vlado — Yul Brynner, Jordan — Pavle Vujisic, Nada — Milena Draviž, Stipe — Boris Dvornik, kindral Morelli — Anthony Dawson, kindral Lohring — Curd Jürgens, Danica — Silva Koscina, Kraenzer — Hardy Krtiger, Riva — Franco Nero, Novak— Ljubiša Samardžic, senaator — Orson Welles.

Ülal pildil: inglise näitleja Anthony Dawson mängib itaalia kindralit Morellit.

PS: Nagu neist paatosest nõretavatest sõnadest näha suhtuti Nõukogude rahvavaenlasesse  Titosse seitsmekümnendatel juba üsna leebelt. Vähemalt otseselt materdama enam ei hakatud ja kõlbas teda isegi tsiteerida, ju oldi Stalini aegsed patud andeks antud või midagi säherdust :) (MV)