Sõidab kuldses eelmise sajandi alguses üks uudishimulik noormees mingi professori palvel ühte mõisahäärberisse, et seal mõisaomaniku isa vanad paberid ja arhiivid läbi uurida. Viibides nõnda maalilises maakandis, ei jäta ta muidugi kasutamata võimalust tutvuda ka kohalike vaatamisväärsustega. Näiteks kauni vaatega ümbritsevatele maavaldustele ühelt kõrgeimalt künkalt. Kuna tal enda binokkel läks reisil katki, laenab ta selle häärberist (selle sama vana mõisahärra oma) ning avastab, et mingil kummalisel põhjusel näitab agregaat rohkem kui peaks. Seal kus peaks asetsema varemed ja vana võllapuu, näeb ta hoopis suursugust vanamoodsat kirikut.
Lühifilmi süzee tuli osaliselt tuttav ette kuna olen "Kummitused nukumajas" nimelisest kogumikust algupärast M.R. Jamesi juttu lugenud. Tõsi küll, peamine, mida sellest mäletasin, oli vaid nimi ja algus. Eks lugemise aeg jääb ka rohkem kui kümmne aasta tagusesse keskkooli perioodi.
Filmis on minu arvates suurepäraselt tabatud M.R Jamesi tondilugude hinge. See on mõnusalt atmosfäärikas ja nagu enamuses kirjaniku lugudes näeb ka siin kollist maksimaalselt vaid kuuesiilu või varju. Kujutan ette, et üksi pimedas vaadates võib film suuta pisut isegi naha vahele pugeda. Praegu kaasvaataja olemasolu häiris õige tunde tabamist aga väikese maigu sai sellest suhu küll.
Visuaalselt jättis lugu lihtsakoelise ning väheste vahenditega tehtud mulje. Eriefekte polnud pea mingeid, samas selline minimalism mulle meeldis ja pigem võimendas mõjuvust. Udune ja võssa kasvanud Inglismaa nurk, kus film üles võetud oli, meenutas tugevalt mõnd suvalist Eestimaa maakohta ning aitas tublisti peategelasega samastumisele kaasa. Viisakas näide, kuidas tegelikult nappide resurssidega teha korralik tondilugu. 8/10
Peategelane on stereotüüpne Jamesi lugude oma -- ülemäära uudishimulik ning ajaloosse ning raamatutesse kiindunud meesterahvas, kes lõpuks üleloomuliku maailma käest vastu näppe saab.
Stanley Parable
9 aastat tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar