La novia ensangrentada AKA The Blood Spattered Bride (1972)

Mõisahärra toob enda maakoju noorukese pruudi, et seal siis mõnusalt mesinädalaid veeta. Mehe pisut ehk vägivaldsed seksuaalsed fantaasiad kipuvad aga süütut tütarlast hirmutama. Lisaks hakkab teda ebatervelt, liiga sügavalt huvitama mehe suguvõsa ajalugu. Täpsemalt üks sajanditetagune traagiline sündmus, kus pruut oma värske abikaasa pistodaga surnuks rappis. Õli valab lisaks tulle asjaolu, et ootamatult ilmub välja salapärane naisterahvas, kes sarnaneb kahtlustäratavalt tugevalt sellesama mitusada aastat vana mõrvariga.

Suhe selle filmiga oli, et pigem meeldis, aga vaimustusest nihelema ei pane. Positiivsetest külgedest mainiks ära visuaalse lahenduse ning hästi loodud atmosfääri. Negatiivsest poolest kurdaks põnevuse vähesust, aeglast kulgemist, ebausutavust ja segasust. Mina näiteks ei suutnud aru saada, miks mõisahärra eiras selgelt nähtavaid hullumeelsuse märke ning keeldus oma naist haiglasse ravile saatmast. Okei, üks võimalik lahendus siin on, et ta isegi oli samuti tugevate vaimsete probleemidega. Ega see tema käitumine filmi lõpus ka naiste omast eriti normaalsem polnud. Miks pagana pärast oli
tal näiteks vaja laipadest veel südamed välja lõigata? Või oli tegemist ikkagi vampirismi juhtumiga? Segane lugu.

Suurem mind kummitanud küsimus on tegelikult, et kustkohast see saatanlik naine välja ilmus, kes mõlemad abikaasad veretöödele ässitas? Kes ta tegelikult oli? Tont, vampiir või inimene? See küsimus jääb filmi lõpuni selge vastuseta. Ise ma pooldaks vana head lesbivampiiride motiivi. Samas poeb hinge kahtluseuss, et režissööril oli endalgi see süvitsi läbi mõtlemata ning eesmärgiks rohkem kunstiline projekt kui verdtarretav ja loogiliselt haakuv õudusfilm. Vaadata huvi korral võib, aga otseselt ei soovita, seitsmekümnendad pakuvad meile ka märksa tugevamaid õõvafilme. 7/10

Mõttetera.