HÕFF ja Vägivald filmis

Homme siis HÕFFima, rohkem ei oskagi midagi tarka öelda. Vaatamise nimekiri on igal juhul valmis ning üsnagi identne Kalveri omaga. Eks näeb, mis saama hakkab. Poen hetkel ära põhku jõudu koguma. Ees seisab ikkagi tööpäev ja väga pikk autoreis Tartust Haapsallu (rääkimata filmidest). Teie kõik aga, kes te sinna merelinna ei julge tulla, lugege niikaua alljärgnevat ajakirjast Kino (1973/16)  pärinevat ajakohast teksti ning pidage meeles, et lühidal kujul näitab osasid filme ka Tartu kino Athena  :) (MV)

Üleüldisest vägivallaõhkkonnast Ameerikas loob pildi film «Tagaajamine» (rež. A. Penn), kus šerif (Marlon Brando) pikas ja detailselt näidatud stseenis armetult veriseks pekstakse. Peksjateks on nn. korralikud kodanikud, kelle eest šerif saatuse iroonial kaitseb seaduserikkujat.

«Sokusarv» algab vägivallastseeniga, mis ei jäta ühtegi vaatajat ükskõikseks: neli türklast vägistavad noore naise tema tütre silme all. Vaatajail võib tekkida küsimusi: kas niisuguse stseeni lavastamine on vajalik ja õigustatud, kas selles ei avaldu lääne kinematograafilise moe ja võõra ideoloogia mõju? Surm ja vägivald on saatnud filmikunsti tema sündimisest saadik. Kui 1903. aastal tulistas bandiit filmis «Suur rongirööv» ekraanilt otse publikusse, siis oli see ajalooline lask. Revolvrikangelane oli tunginud filmikunsti. Sajandi algul oli surm ekraanil tinglik ja puhas. 1903. aasta kinopublik ei osanud uneski aimata, missugune räpane vägivallalaine ujutab üle Euroopa ja Ameerika ekraani 1973. aastal. Tuleb muidugi teha vahet vägivalla ja vägivalla vahel, eeskätt kunstis. Niikaua, kui inimühiskonna elus esineb vägivalda, on ka kunstnikel õigus ja vajadus kujutada seda oma teostes. Meenutagem kasvõi A. Dovženko «Maad» (1930), kus kangelase hukkumine ja tema matused on filmi suurima pingega episoodid, film tervikuna on aga ülemlaul elule. On väga oluline, mille nimel kunstnikud vägivalda kujutavad. W. Shakespeare'i tragöödiates voolab veri lausa ojadena. Kuid soovi tappa ei samasta kirjanik mitte kunagi inimese loomuse endaga. Veretööde kaudu, mida tema kangelased korda saadavad, ütleb Shakespeare alati midagi olulist inimese ja ühiskonna kohta, milles ta elab. Tapmist või vägivallategu võib vaadelda tegelaskujude äärmusliku käitumise avaldumisvormina. Paljud kunstnikud kujutavad sageli äärmuslikke olukordi ja tegusid, et nende kaudu avada tüüpilist ja üldist. Vägivallastseenid, eriti kui nad

VÄGIVALD FILMIS
on kunstiliselt põhjendatud ja ette valmistatud, avaldavad vaatajale tugevat mõju, raputavad lahti ta tunded, loovad kõrgendatud tundlikkuse teose vastuvõtmiseks. Tõeliste kunstnike teostes ei kaota vägivald sidet ühiskonna ja selle kõlbeliste normidega. Kommertsfilm oli see, mis selle seose hoolimatult läbi raius. Lääne filmiprodutsendid olid muidugi ammu märganud, et vägivald avaldab publikule tugevat muljet ja et see on kaup, millega annaks edukalt spekuleerida. Kuid enne, kui juleti panna vägivald meelelahutuse teenistusse, pidid leidma aset teatud muutused ühiskonna teadvuses. Ainult vägivallaga tasapisi harjutatud publik (kuritegevus ja selle sensatsiooniline valgustamine ajalehtedes, televisioonis!) võis seda ka meelelahutuses vastu võtta. Ainult pehkinud kõlblusnormidest võis kommertsvägivalla laine läbi tungida. Läbimurre sai teoks 60. aastail. Kommertsfilmidesse ilmusid jahmatamapanevad stseenid tapmistest, piinamistest, vägistamistest. Verejanus ületasid produtsendid üksteist. See, mis täna šokeeris, ei üllatanud homme enam publikut. Kuid raha tehti ju vaatajate šokeerimise arvel. Tuli pakkuda midagi veel verisemat! Üksikute õrnema hingega filmitegelaste protestihääled uppusid selles paisuvas laviinis. Raha võim murdis kõlbluse mõõdupuud. Kommertsfilm näitab vägivallategu kõlbelise kiretusega, ei püüa tekitada vastikustunnet tema vastu, see asetatakse nagu väljapoole moraalikriteeriume. Tavaliselt süvenetakse seal detailide näitamisse, mistõttu tekib mulje, nagu oleks kogu vägi vall astseen lavastatud teatud sadistliku naudinguga. Kommertsfilmi vägivald lisab tavaliselt väga vähe karakteritele eg ole tal ka erilist dramaturgilist koormust. Sageli on vägivald kommertsfilmis omaette number, vaatemäng, atraktsioon. Niisugused filmid ei püüa selgitada vägivalla sügavamaid põhjusi. Kaob seos vägivalla ja sotsiaalse tausta vahel. Irratsionaalsena mõjuv vägivald loob kunstliku seose — inimene ja vägivald, tuletab vägivalla inimloomusest endast. Niisugune on vägivallafilmi ideoloogiline struktuur. Üleüldise vägivalla õhkkonnas pöörduvad vägivallateema poole sagedamini ka tõsiste kavatsustega kunstnikud. Paljudel juhtudel jääb see siiski vaid ohvrianniks üldise psühhoosi ja moe altarile. Inimese ja ühiskonna vaatlemine läbi vägivallaprisma annab sageli mõlemast vaid ühekülgse ettekujutuse. Tänu tugevale emotsionaalsele mõjule tõusevad vägivallastseenid filmis esiplaanile, varjutades teisi, enamasti tähtsamaid sotsiaalseid ja psühholoogilisi seoseid. «Sokusarve» kohta võib öelda, et tema loojate lähtepunktiks on humanism. Näidates vägivalda, ei ühenda nad seda inimese loomusega. Vastupidi, traagilise selgusega toovad nad esile, et vägivalla põhjusi tuleb eelkõige otsida ühiskohnast. Vägivald on aga vastuolus inimloomusega. Karaivan kuulutab vihkamise ja vägivalla selle maailma absoluutideks. Ta eitab armastust ja hukutab sellega oma tütre. Ta astus sellega inimloomuse vastu. Nagu näitavad sotsioloogilised uurimused, mõistsid bulgaaria vaatajad filmi õigesti. Küsimusele «Missugune on teie arvamus vägivallastseenist filmi algul» vastasid nad järgmiselt:

1.    Vägivallastseen oli põhjendatud ja vajalik    63,37%
2.    See on midagi uut Bulgaaria filmis    46,46%
3.    Seda on näidatud mõõdutundega    18,87%
4.    Sellele oleks pidanud vaid viitama    10,38%
5.    Sellised stseenid on kahjulikud ja ohtlikud        4,50%

Selle episoodi hindamine kujunes kaasaegse bulgaaria filmipubliku ideelis-esteetilise    otsustusvõime kontrolliks. Bulgaarlased on arvamisel, et nende publik tegi selle kontrolli auga läbi.
Autor: V. Kallaste