La meute või The Pack (2010)

Mitte lastes end heidudatada hiljutisest kehvast Prantsuse slasherist, otsustasin anda sellele maale veel ühe võimaluse..

Ja õigesti tegin, sest "The Pack" oli võrreldes "Sheitaniga" hoopis teine tera. Juba DVD menüü võlus meid Mardiga oma maheda raskemuusikaga. Kui aga kohe filmi alguses näidati veel head muusikat kuulavat Rebel-tibi, salapärast karvast hääletajat ning ohtralt atmosfäärikaid vaateid udustele väljadele ning puudealleedele, olime me mõlemad lõplikult müüdud.

Süžee suutis samuti enda vaikse pingega endasse köita.Kui "Sheitanis" oli koheselt ülepingutatult suurte vuntsidega Vincent Casseli nähes selge, kuhu film järgnevalt tüürib, siis "The Pack"i puhul polnud ma selles sugugi kindel. Pahtahtlik vanamutt ja tema poeg ei tundunud tavalist tõugu sarimõrvarid. Etteruttavalt teatan, et selgus, et mul oli õigus ning poolelt filmilt toodi sisse, mitte ehk küll originaalne, kuid ootamatu ja vahva twist, mis seninähtu pisut teise nurga alla kallutas.

Mis tegelastesse puutub, siis lisaks ülalnimetatud karvasele hääletajale ja haavlipüssiga mõrvarlikule vanamemmele,  toodi mängu veel üks alkohoolikust vana seadusesilm ning kamp vahvaid rokkareid (ja meeste muljetavaldav relvaarsenal). Filmi tempo püsis aga kenasti paigas ega tekkinud kordagi soovi haigutada või kella vaadata. Kaameratöö ja montaaž olid samuti suurepäraselt teostatud. Eriti meeldis mulle lahendus, kuidas näidati tagasivaateid. Tundus üsnagi originaalne, ei meenunud, et midagi täpselt sarnast oleks varem kusagil kohanud.

Plothole'isid muidugi oli, mõned nii suured, et nende täitmiseks oleks tarvis läinud väikesi lühifilme. Samavõrra aga tasandasid neid mitmesugused lahedad hetked. Ehk siis atmosfäärikas, hea montaaži ning värvikate tegelastega tempokas splatter, mis andis mulle tagasi kõikuma löönud usu prantsuse õudusfilmi. Avastasin selle filmiga ühtlasi taaskord jalgratta ehk siis asjaolu, et olen ikka rohkem splatteri žanri inimene ning slasherid jäävad mulle tiba kuivaks ning venivateks.8/10