kolmapäev, 30. märts 2011

Troni raske pärand ehk Tron: Legacy (2010)

Sissejuhatus ja ametlik vabandus:
Kuna ma ei ole originaalset "Troni" näinud, võib järgnev tekst sisaldada mitmesuguseid valearusaamu või muid möödapanekuid.

"Troni" süzeest:
Arvestades, et tegemist on arvutimaailmaga, leidub fantaasiat liiga vähe. Ei mingeid geniaalseid häkkimisi, jooksvalt endale uute lahing-programmide kirjutamisi, metamorfoose, viiruste arsenale jms. On vaid multiplayeri ussimängu meenutav motikavõidusõit, vehitakse mingite helendavate ketastega ja lõpus lennatakse pisut ka digitaalsete reaktiivlennukitega. Kõik! Üllatuseks osutub filmi parimaks osaks selle algus. Vahva oli näiteks, kuidas peategelane omaenda firmasse häkib ja sealt infot pätsab. Meeldis ka vana arcade mängude- saal ning puutetundliku ekraaniga UNIXi tööjaam. Jõudes Troni maailma, käis film minu jaoks terake alla. Kogu neoonsära tagune kõmises õõnsalt. Mis puutub tegelastesse siis ahne baaripidaja kuskil kübermaailma tornis, tundus olevat puhas laen "Matrixist", mis samas ei seganud seda tegelast nautimast. See ärivaistuga AI oli kahtlemata kõige värvikam ja esiletõstmist väärivam tegelaskuju kogu Troni üdini must-valges maailmas. Valitsev üheplaanilisus ja kõigi teiste tegelaste arenemisvõimetus kippus lõpupoole tugevalt häirima. Head olid head, pahad olid väga pahad (ja lisaks ka spetsiaalse värviga märgistatud).
"Troni" visuaal:
Neoon, tohutult neooni, igal pool kõik mis võimalik helendab. Õnn, et tegelased on virtuaalsel kujul ning eksisteerivad vaid bittidena. Suur risk oleks muidu saada äge silmanärvipõletik. Arvestades jällegi, et tegemist kõikvõimsa arvutimaailmaga, siis on see üks ja ainus kogu süsteemi kattev "theme" üsnagi tüütu ja labaselt teostatud.

"Troni" tehniline pool (hoiatus järgnev tekst võib olla liialt tehniline!):
Troni tehnilise poolega on selline lugu, et olles juba hulk aastaid aktiivne sysadmin, on mul raske mitte jääda seda pikemalt analüüsima. Friikidele visati ka juba alguses mahlane kont hambusse. Ehk näidati nii korporatsiooniruumides kui hiljem Flynni keldrilaboris ehedat UNIXi konsooli, kuhu trükiti realistlikke käske. See selleks, et need käsud olid väga primitiivsed nagu "whoami", ps, kill jms. -- ikkagi oli tegemist ehtsa süsteemi ja korrektse käsustikuga, mida, nagu teada, hollywoodi filmides tavapäraselt sageli ei näe. Seega köeti ootused filmi osas pügal kõrgemale. Seda suurem oli pettumus, kui järgnev kompuutermaailm osutus abstraktseks ja lõdvalt läbimõelduks.
Esiteks, mis maailmaga tegu ikkagi oli? See tähendab, kus see maailm asus? Keldrilaboris olevas mainframe'is vaevalt. 80ndate küberarvutid, olgu nad võimsad tahes, poleks seda välja vedanud. Või siiski? Äkki oli tegemist mingi eksperimentaalse kvantarvutiga. Kvantarvuti on ju teadupärast arvutimaailma folklooris justkui Soome sepa loodud "Sampo", kõikvõimas riist, kust igast august putru välja voolab. Midagi seoses kvantidega mainiti vist ka? Ei ole nüüd kindel enam ja filmi ka käepärast pole. Äkki oli tegemist hoopis kuskile all- (või üla)paralleelruumide vahele peidetud energeetilise struktuuriga nagu techotasand oli "Hyperionis"? Segane lugu. Jätame ehk esialgu selle maailma teema kõrvale.
Selge on, et see virtuaalmaailm, kuhu meie kangelane materialiseerub, on silmähtavalt UNIXist inspireeritud operatsioonisüsteem. Programmid sebivad aktiivselt ringi, deemonprogrammid sõeluvad zombistunud protsesse ja hävitavad neid jne. Kuskil on veel sisselogitud userid (vana Flynn) ka, aga need on enamuses tehisintelligentsete programmide poolt maha surutud ja peitu pugenud.

Mis siis Troni maailmaga oli varemalt juhtunud? Minu versioon oleks järgnev: Noor andekas programmeerija (Flynn 1.0) vaimustus liialt igasugustes kelladest-viledest ja kasutajaliidese disainist. Üritas leiutada jalgratast ning lukustas end viimaks uksetaha. Esiteks seadistas ta süsteemile väga karmi tulemüüri. Sellise mis võimaldas algatada ühendusi ainult väljaspoolt teatud kindlast konsoolist. Programmist ei osanud sellest esialgu midagi paha karta sest tema käes olid superuseri õigused. Neid kasutas ta turvalisuse huvides läbi wrapperi (sudo analoog), milleks oli üks tema AI nimega Tron. Õnnetuseks lõi ta veel ühe AI nimega CLU. Viimane oli aga lohakalt programmeeritud ja liiga suurte õigustega. CLU eesmärgiks oli luua ideaalne süsteem. Selles ülesandes jäi talle palgina risti jalgu kasutaja Flynn ise. Samas CLU enda õigustes ei saanud midagi Flynnile ja tema protsessi(de)le teha. Õnnetuseks oli ta aga piisaval priviligeeritud selleks, et rünnata Troni. Mida ta lõpuks tegigi eesmärgiga haarata võim süsteemi üle.

Root õiguste saamise käigus kahjustas ta oma rohmaka exploitimisega aga Troni protsessi püsivalt, muutis selle põhimõtteliselt zombiks, kes oli edaspidi suuteline käsu peale vaid teisi protsesse termineerima. Flynn kaotas võimaluse minna administraatori õigustesse (ja võtta see neetud tulemüür maha). Misjärel ta läks kuskile kaugemasse-kõrgemasse mälusoppi peitu. CLU keskendus edaspidi maailma puhastamisele, ehk hakkas kinniseks muutunud süsteemi igasuguseid programme ja vidinaid valimatult juurde genereerima. AIde jaoks näiteks programeeriti hulk üliprimitiivseid 80ndate videomängudest inspireeritud ARCADE mänge, et nad igavusest coret ei hakkaks dumpima ning kõik võõrad, tont teab kust algatatud protsessid genotsideeriti-termineeriti halastamatult.
CLU leidis aga peale mingi aja (20 aastat) möödumist tulemüüris augu, mida kasutas e-maili väljasaatmiseks ja meelitas nii süsteemi noore Flynni. Viimane logis konsoolilt virtuaali sisse ja tõmbas sedasi läbi müüri müraki lahti uue ühenduse (VPN tunneli analoogi?). Tunneliga oli aga kohe kaks konksu. Esiteks oli selle TTL (time to live) madal ja teiseks oli ligipääsuõigus selle liikumiseks vaid Flynnil. Seetõttu on CLUl limiteeritult aega, et saada endale õigused materiaalsesse maailma murdmiseks ning Flynnil ja ta pojal tuleb samuti kiirustada, et mitte teist korda lukutaha jääda.

Filmi edasi arenedes puhkes meil Mardiga igaljuhul alljärgnev dialoog:

Mina: Miks noor Flynn raiskab aega enda kaaslaste (isa ja üks Ai neiu) päästmisele ?
Marty: Ma raiskaks ka aega sellele
Mina: Tormaku vpn tunnelisse, hüpaku teispool välja, trükkigu ps -aux | grep clu, vaadaku mis ta PID on ja tehku sellele kill -9.
Marty: Kui ma oleks ka seal süsteemis, kas sa jätaksid mu tõesti maha ? äkki ma saan niikaua surma ?
Mina: Pole hullu, ma taastaks su mõnest vanast backupist.
Marty: Aga siis ma oleksin ju TAAS KAINE!


Hiljem meenus mulle muidugi see, et Flynn kokkuhoidliku programmeerijana kasutas CLU loomisel ära enda mäluaadresse ehk siis hardlinkis mõned enda mäluosad ümber CLU peale. Kahjuks ei arvestanud ta sellega, et deemon, mis tegeleb protsesside killimisega ,ei oska mälus hardlinkidega arvestada ning kustutaks emba-kumba hävitades ka fataalse hulga teist maha. Tõenäoliselt oleks Flynni väljalogimise korral CLU lihtsalt zombistunud, halval juhul aga pagan teab mis teinud (temast sõltus ju hulk protsesse mis ta oli algatanud süsteemi korrashoiuks).
Sedasi arutledes loksub filmis toimuv loogiliselt isegi omale kohale. Muidugi jäävad veel alles küsimused, kuidas materiaalsed objektid liiguvad ebamateriaalsusse ja sealt tagasi sama kergusega, nagu ma login iga päev facebooki. Aga see on juba ilmselge 80ndatest pärineva algupärase filmi mõjutus. Tol ajal võisid kõik arvutiprogrammid vajadusel meie maailma materialiseeruda. Isegi hilisemas "Muruniitjamehes" on see üks tarkvara leivanumber. Ehk läbimõelduse poolest jääb Tron tegelikult üllatuseks "Matrixile" alla, samas pole viimasel ju vaja vedada 80ndate taaka ja sellega enda uut tarkvara ühildavana hoida. Vanad legacy süsteemid on need kõige hullemad, tean omast käest, päriselt ka.
Kas lõpus toimus tuumaplahvatus ?
Võimalik, mingi suurem crach toimus küll, kui Flynn ver1.0 ja Clu kokku põrkusid. Suur bitipilv paiskus õhku ning tõenäoliselt jooksis mitu toda maailmaosa vedavat deemonit põhjalikult kokku.

Mis ma sellest filmist õppisin ?
Arvutiasjandus on filmiloojatele endiselt tume maa, aga mingit progressi on siiski näha. AIsid ei tasu usaldada, mäluga ei tasu programmeerimisel tänapäeval enam koonerdada ja alati tuleb süsteemi jätta endale ka tagauks. Legacy süsteeme tuleks aga aegajalt ka upgradeda ning mitte jätta neid aastakümmneteks keldrinurka tolmu koguma.

Film oleks kahtlemata ühe punkti juurde saanud,kui peategelane oleks taibanud konsooli trükkida käsu "uptime".

3 kommentaari:

Ulmeguru ütles ...

Mina olen kahjuks seda vana filmi näinud... väga hale ja püdel sitt oli... ning selle vana filmi valguses mõjus uue filmi reklaam mulle iseäranis kohatult... ma saan aru, et kui miskile omaaegsele kõvale filmile tehakse rimeik, aga sellisele haledale pasanirele..?

Mart ütles ...

Need, kellel film veel nägemata, ärge edasi lugege.

Filmi lõpus toimus mingi teooria järgi see, mida vanamees ise kusagil alguses kirjeldas. Ehk siis, reintegratsioon tema enda ja CLU ehk siis varjupoole vahel. Ning maailm jooksis selle peale kokku, sest siis ristusid CLU perfektsionism ja vanamehe enda zen olemine.

Minu juhe jooksis permanentselt kokku aga selle peale, kui digitaaltibi lihast ja luust maailma transleeriti. Kuidas selline asi toimuma peaks või mil moel sealt järgedega edasi minnakse, tekitab teatud kahtlusi. Kirjutasin sama asja ka oma arvustuses, mis juba ammu üles läks.

Kuigi sisu poolest lonkas Legacy mõlemit jalga, meeldis mulle selle visuaalne stiil ja säherdune minimalistlik elegants on väga tore. Kurb, et seesugust spektaaklit kodumaal päris IMAXist näha ei saa - Disney ahvid olid selle 3D ikka nii siledaks poleerinud, et lausa lust vaadata. Sinikiire peal on IMAXi stseenid kõrguse ja laiuse poolest originaalsuhtes.

metsavana ütles ...

Ah oled ka posti kirjutanud ? Kuidagi läks see minust täiesti mööda. Eks uurin su blogi.