Buio Omega / Beyond the Darkness (1979)

Armukade kuri koduabiline läheb voodoo preestrinna juurde, et see aitaks hävitada silmarõõmu tüdruku ja ta saaks noormehe endale. Ootamatult aga pöörduvad asjad tema kahjuks, kui topisetegijast nooruk otsustab tüdruku laiba välja kaevata ja temast endale igavesti säiluva pruudi meisterdada.

Ütlen etteruttavalt ära, et "Frankensteini" filmiks käesolev kinopilt ei osutu, kuigi võiks arvata, et topis ärkab taas ellu. Pigem on tegemist nekrofiilse sarimõrvarilooga. Noormees nimelt päris laibaga seksida ei söanda, samas aga ei suuda tavalised tüdrukud tal enam lippu vardasse tõmmata. Lahenduseks on see, et seksi käigus peab topis kuskil nähtavusraadiuses viibima. Noortele neiudele selline vaatepilt otse loomulikult väga erutavalt ei mõju. Kurjale esoteerikahuvilisele naisterahvale, kes neiu surmas süüdlane, ei meeldi sarnane asjade käik samuti teps mitte. Mõelge ise, suure raskusega kõrvaldatud konkurent on tagasi ja tekitab vaat et rohkemgi tüli, kui ta seda elavana suutis. Lisaks ilmuvad välja uudishimulikud politseiuurijad ning põõsastes luurab vahetpidamata kartmatu surnuaiavaht.

Tuleb tunnistada, et nii võigast inimeste retsimist pole näinud mõnda aega. Ekraanil viibib tõsine topisetegijate, balsameerijate ja lihunike perekond. Ajusid imetakse torude kaudu välja, pakse naisi raiutakse juppideks ning lahustatakse happevannides, noortel neiudel rebitakse kõrist tükke lahti ja pärast põletatakse neid ahjus poolelusalt jne. Mu kaaslasel tekitas korduvalt tahtmist silmad ekraanilt pöörata.

Tegelaste endi käitumine ei rajane loogikale (üllatus-üllatus, enamuses Itaalia õudustes ei tundu ta seda tegevat). Näiteks on üsnagi arusaamatu, miks kanepilembene hääletaja lossi kaasa toodi? Rapiti lõppeks lihtsalt ära. Üsna puust ja punaseks tehakse vähemalt sellega fakt, et vastu sohvri tahtmist pole kunagi mõtet auto peale ronida. Vähemalt itaalias. Mina pärast seda filmi mõtleks ikka mitu korda, kas julgen öisel ajal tee äärde pöialt viskama minna. Endiselt ei tekita seadusesilmades ka mingeid küsimusi nurgas lösutav personaalne krematooriumiahi.

Lemmiktegelaseks on konkurentsitult Võigas mutt. Kõigele lisaks andis ta vahepeal noormehele ka rinda, kunagi olnud äkki ema asemel? See seletaks. Temaga oli noorukil igal juhul väga kahtlane suhe. Alguses oli nagu ema eest ja siis naine ning viimaks kaasosaline. Väga külma närviga naine igal juhul.  Selline, kelle jaoks oli inimese jäsemete raiumine nagu puude lõhkumine. Mul on kahtlus, et ka osa ohvri lihast pani ka lõunasöögiks kõrvale. Selliseid karaktereid vaadates võib küll uskuda seda juttu, et lahinguväljadel viisid kõige suuremaid metsikusi läbi naissõdurid.

Mis puutub lõppu, siis see oli üllatuslik, aga viimane vindikeere seal kahjuks puudus. Ma oleks hea meelega näinud, et film oleks veel natuke kauem kestnud. Topise õde ärkas liiga vara üles. Kui ta oleks veel pool tunnikest kauem minestuses lebanud, oleksid vaatajad osa saanud lisaks gore-horrorile ka killukesest rohkem naha vahele pugevast ebamugavusest, mis ikka kitsastes kohtades ja maa all viibivate isikutega samastuda üritades võib kergelt tekkida. Praegu aga lõid vist filmi autorid verest välja. Kahju. 7/10

Kire ohver. Kas see on tõeline armastus, mis ületab kõik takistused?

Koht ja ümbrus looduskaunis Itaalia maastikus, maalilises.

Kiire amps raske töö vahepeal...

Nägi väga erinevas suuruses ja vormis naisterahva kehakumerusi kogu selle gore kõrval ja anti võimalus särada ka väheke korpulentsemal naisterahval.