The Body Snatcher (1945)

Filmi tegevus toimub ajaliselt mõned aastad peale Burke'i ja Hare'i mõrvu. Akadeemiliste õppeasutuste olukord ei tundu olevat vahepealse ajaga võrreldes märkimisväärselt paranenud. Endiselt pole piisavalt värskeid laipu isegi selleks, et doktorid saaksid ise end harida. Rääkimata siis veel tudengitele loengute andmisest. Seetõttu kõlbavad kõikvõimalikud illegaalsed meetodid. Filmi keskseks tegelaseks on noor ning äärmiselt innukas üliõpilane. Kuna ta on just määratud vana professori tentsikuks, üritab ta positsiooni ära kasutada, et veenda viimast opereerima väikest nunnut halvatud tüdrukukest. Vana doktor puikleb esiti vastu ja toob päästvaks ettekäändeks, et nii keerulist operatsiooni tuleks kindlasti enne harjutada mõne surnu peal. Akiivne noormees haarab aga sõnasabast kinni ning suundub kohaliku hauaröövli (Boris Karloff) poole kaupa tegema. Juba samal ööl ilmub viimane värske koolnuga ukse taha ja tüdrukuke saab peatselt opereeritud. Kuid samas ajab see sündmus niigi pingelised doktori ja hauaröövli vahelised suhted viimase vindini.

Filmi näitlejatevalik on kiitust vääriv. Doktor näeb välja nagu tahtejõuetu õnnetusehunnik, kes ei suuda tähtsaid otsuseid vastu võtta, tema naine on vaikne kannataja, noor tudeng siiras maailmaparandaja, väike tüdruk maksimaalselt nunnu.

Kõige parem on aga loomulikult Boris Karloff. Pärast selle filmi vaatamist tundus küll, et "Frankensteinis" raisati ta annet täiega. Seal nägi ta välja sõbralik kandiline mutripea. Siin oli ta aga tõesti hirmuäratav mees. Kurja pilgu, pahaendelise naeratuse ning judinaid põhjustava maheda häälega. Lisaks pidas ta maha terve hulga vahvaid monolooge, poolmonolooge ning dialooge. Justkui oleks polt, mis kõik need aastad rääkimist segas, viimaks eemaldatud. Bela Lugosi oli tema taustal justkui hale vari. Tea, kas mees mängis enda rolli tõesti lihtsalt hästi välja või ta oligi selleks ajaks end üsna põhja joonud.

Kiidaks ka visuaalset kvaliteeti: mustvalgest filmist viimase võtmist, varjude ja kontrastidega stseenide rõhutamist, gootilikkust ja veel paljugi muud kaameratöö juures. Meeldejääv on näiteks lõpp, kuidas doktor vankriga läbi tormi kihutab, seljataga salakavalalt irvitav Karloffi vaim. Mõrvatöid näidatakse nutikalt aga vihjete või varjude tasandil.

Nagu vanadele filmidele kombeks, on pildikeel aeglane, tasapisi sujuv. Stiililt on see tugevalt üle dramatiseeritud, kuid tont teab miks. On asi heas näitlejatöös või milleski muus, aga see ei häirinud mind üldse. Pigem pani tegelatele kaasa elama. Tundsin kaasa tädikesele, kelle poja haual valvav koeranäss Karloffi poolt labidaga surnuks löödi ja rõõmustasin (endalegi üllatuseks), kui kannatavat pühakut meenutav tüdrukuke viimaks jalad alla sai ning taas kõndima hakkas. Eh, vanaks hakkan jääma. Slasherid enam ei eruta ning pigem vaatan dramaatilisi sõjajärgseid õudukaid. 8/10