Arsenic and Old Lace (1944)

Vabandav sissejuhatus
Mõtlesin sellest vahvast komöödiast mõnuga pikemalt  kirjutada, aga kevadväsimus pitsitab vaimu suruõhupressina. Kahesatunnisest unetsüklist enam ammu ei piisa, vajadusel laseks 12 tundi ikka jutti. Tööl vaatan pidevalt igatsevalt nurgas kössitava diivani poole ning raamatut lugedes tuleb iga peatüki järel tassitäis kohvi sisse kühveldada. Blogi kirjutamisest ei maksa sellistes oludes rääkidagi. Mitte, et mõtteid ei jaguks - pea on neid pungil täis - kuid paberile saavad teised pisut vildakad. Hiljem lauseid parandama asudes kipuvad aga sunnikud päris monstrumiteks käes ära moonduma

Veidi asjalikum sissejuhatus
Kunagi kui ETV veel teleteatreid tegi ning teatrietendusi üle kandis, sai sealt korduvalt nähtud sarnast teatrietendust nagu "Hapu vein ja sinihape". Ega praeguseks rohkem sellest meeles polnud, kui et toona meeldis väga ning osales seal kodumaiste näitlejate paremik. Hakkasin seetõttu netist kaevama, et ega seda juhuslikult pole mõne hea inimese poolt ripitud ning võrguavarusse paisatud ning sattusin sellele, et põhineb teatrietendus Joseph Kesselringi 1939. aastal kirjutatud stsenaariumil (või kutsutakse teatris seda kuidagi teistmoodi ? olen selles osas võhik) ja sealt jõudsin tasapisi ka 1944. aasta filmiversioonini, kus peategelaseks Cary Grant ning režissööriks Frank Capra.

Mis filmis õieti toimub?
Äsja abiellunud kirjanik saabub koju ning avastab oma õuduseks, et tema toredad ning armsad vanatädid tegelevad üksildaste vanameeste mürgitamisega. Ta vend peab end aga Teddy Rooseveltiks ning käib aeg-ajalt keldris Panama kanalit kaevamas. Nende probleemidega silmitsi seistes tunneb kirjanik, et vajaks varsti isegi kosutavat puhkust pehmete seintega toas. Kuid see pole veel kõik. Niigi süttimisohtlik olukord teravneb peatselt veelgi, kui kohale saabub tema teinegi vend, kes on üleriigiliselt tagaiotsiva maniakk, saatjaks plastilise kirurgia "meister" hüüdnimega dr Frankenstein.

Hinnang:
Väga muhe vaatamine! Sedavõrd vana filmi kohta jäi silma esiteks üllatavalt viimase vindi peale keeratud tempo. Tegevus tormas edasi hüsteerilise kiirusega. Näitlejate valik oli taas kord vahvalt õnnestunud ja nende ülemängimine sobis ülejäänud loo stiiliga suurepäraselt kokku. Korduvalt sai nii südamest naerda kui niisama vaikselt itsitada. Filmi kvaliteedist annab küllap märku ka asjaolu, et nii minu kui ka onu Kalveri naispoolele läks film samuti kenasti peale (mis seal salata, tavaliselt mustvalgeid filme kiputakse tõrjuma). Filmi ainsa miinusena tooks esile selle lõpu. Ma oleks oodanud ikka, et keegi lõpuks selle pidevalt laval oleva "karika" ka tühjaks joob. Kui esimeses vaatuses on laval püss, siis peaks see viimases ka pauku tegema. Praegu lahenesid sündmused nördimusttekitavalt positiivselt.
Kui oleksin ise lavastaja, keeraksin tõenäoliselt sinna veel ühe vahva vimka, võimalusi selleks jagub enam kui küll. 8/10

PS: Kui keegi oskaks vihjata, kust teleteatrit tõmmata saaks, oleksin talle otsatult tänulik!

Etenduses mängis seda rolli Karloff ise, kahjuks ei saanud a filmis kaasa lüüa.