Postitused
Kuskil nibin-nabin kuu või pool tagasi sai Mandi pool korraldatud
väike filmivaatamine. Selleks puhuks olid Tallinnast kohale sõitnud ka
Robi ning Maria ja võtnud kaasa hulga filmiplaate, koomiksiraamatuid
ning projektori.
Enne filmi vaatama asumist tuli kõigepealt ületada parajat peadmurdmist tekitav küber-sõlm. Trollifilm lebas Robil DVD peal kahes osas. Plaadid olid seejuures mingis tundmatus MAC arvutitele iseloomulikus formaadis. Õuna-arvutile adaptrit polnud, et seda otse projektoriga ühendada. Sinna oli külge kruvitud minu Linuxi masin. Mul oli kaasas küll veel terabaidine usb kantav ketas, kuid see oli NTFS formaadis ning selle jaoks Robil 3G-ajur puudus. Mandi USB pulgale ka filmi ära mahutada ei olnud võimalik, kuna selle fat32 failisüsteem ei toetanud sedavõrd suuri faile. Proovisime seejärel Mandi windows 7mega sülearvutit panna kohalikku wifi võrku looma, et fail maci pealt sinna kanda. See aga kukkus läbi puudulike win7 alaste teadmiste tõttu. Viimaks, tubli tund hiljem, kui olime juba meelt heitmas, avastas Robi, et ta oli ühele plaadile lisanud ka kovertimiseks vajaliku utiliidi. Kibekähku moondasime Mandi windowsi all kaks MACi formaadis ketast üheks MKV failiks, kopeerisime selle mu NTFS kettale ja ühendasime viimase linuxiga.
Kui alguses suhtusin sellesse käsikaameraga tehtud järjekordsesse võlts-dokfilmi kerge eelarvamusega, siis lajatati ekraanile koheselt paar filmi hinnet kergendavat argumenti. Esiteks oli vahva lüke see, et tegemist polnud väikese digikaameraga ringisahmivate noortega, vaid filmigrupiga, kes siis vabas looduses tõsist (kuid sensatsioonilist) dokumentaalfilmi väntamas. Seetõttu oli rabelemist, kaamerakeerutamist jms vähem.
Teiseks meeldis mulle peategelasteks olevate trollide kujutamine. Nad ei olnud mitte kui võigas koletiste armee, kes filmigruppi piirava,d vaid inimtegevusest ohustatud liik. Kogu filmi stiil pani pigem neile olevustele pidevalt kaasa tundma. Isegi operaatori hukkasaamine ei pane seda arvamust muutma,
kuna tegemist oli ikkagi jämedate ohutusreeglite eiramisega. Kui metsa lähed, tuleb jahimehe hoiatusi kuulda võtta.
Tõsiseks miinuseks on filmil tema venivus. Kulgeb see peaaegu üllatustevabalt kuni finaalini välja. Isegi mäesuurune troll ei tule lõpus üllatusena, sest tema ilmumine oli postril juba tugevalt ära spoilerdatud ja mina isiklikult hakkasin juba poole filmi pealt ootama, kunas ta välja ilmub. Samas ma olen muidugi pisut nõus ka Robiga, et selline koletis postril oli kahtlemata väga tõmbav element ning meelitas kindlasti nii mõnegi vaataja kinosaali.
Kokkuvõttes, plusse ja miinuseid vaagides saab trollikütt kokku tugeva seitse punkti kümnest -- ehk kahtlemata tegemist üle keskmise filmiga, kuid samas mitte niivõrd tugeva teosega, et seda võiks kõhklemata soovitada või lähima viie aasta jooksul üle vaadata. 7/10
Enne filmi vaatama asumist tuli kõigepealt ületada parajat peadmurdmist tekitav küber-sõlm. Trollifilm lebas Robil DVD peal kahes osas. Plaadid olid seejuures mingis tundmatus MAC arvutitele iseloomulikus formaadis. Õuna-arvutile adaptrit polnud, et seda otse projektoriga ühendada. Sinna oli külge kruvitud minu Linuxi masin. Mul oli kaasas küll veel terabaidine usb kantav ketas, kuid see oli NTFS formaadis ning selle jaoks Robil 3G-ajur puudus. Mandi USB pulgale ka filmi ära mahutada ei olnud võimalik, kuna selle fat32 failisüsteem ei toetanud sedavõrd suuri faile. Proovisime seejärel Mandi windows 7mega sülearvutit panna kohalikku wifi võrku looma, et fail maci pealt sinna kanda. See aga kukkus läbi puudulike win7 alaste teadmiste tõttu. Viimaks, tubli tund hiljem, kui olime juba meelt heitmas, avastas Robi, et ta oli ühele plaadile lisanud ka kovertimiseks vajaliku utiliidi. Kibekähku moondasime Mandi windowsi all kaks MACi formaadis ketast üheks MKV failiks, kopeerisime selle mu NTFS kettale ja ühendasime viimase linuxiga.
Kui alguses suhtusin sellesse käsikaameraga tehtud järjekordsesse võlts-dokfilmi kerge eelarvamusega, siis lajatati ekraanile koheselt paar filmi hinnet kergendavat argumenti. Esiteks oli vahva lüke see, et tegemist polnud väikese digikaameraga ringisahmivate noortega, vaid filmigrupiga, kes siis vabas looduses tõsist (kuid sensatsioonilist) dokumentaalfilmi väntamas. Seetõttu oli rabelemist, kaamerakeerutamist jms vähem.
Teiseks meeldis mulle peategelasteks olevate trollide kujutamine. Nad ei olnud mitte kui võigas koletiste armee, kes filmigruppi piirava,d vaid inimtegevusest ohustatud liik. Kogu filmi stiil pani pigem neile olevustele pidevalt kaasa tundma. Isegi operaatori hukkasaamine ei pane seda arvamust muutma,
kuna tegemist oli ikkagi jämedate ohutusreeglite eiramisega. Kui metsa lähed, tuleb jahimehe hoiatusi kuulda võtta.
Tõsiseks miinuseks on filmil tema venivus. Kulgeb see peaaegu üllatustevabalt kuni finaalini välja. Isegi mäesuurune troll ei tule lõpus üllatusena, sest tema ilmumine oli postril juba tugevalt ära spoilerdatud ja mina isiklikult hakkasin juba poole filmi pealt ootama, kunas ta välja ilmub. Samas ma olen muidugi pisut nõus ka Robiga, et selline koletis postril oli kahtlemata väga tõmbav element ning meelitas kindlasti nii mõnegi vaataja kinosaali.
Kokkuvõttes, plusse ja miinuseid vaagides saab trollikütt kokku tugeva seitse punkti kümnest -- ehk kahtlemata tegemist üle keskmise filmiga, kuid samas mitte niivõrd tugeva teosega, et seda võiks kõhklemata soovitada või lähima viie aasta jooksul üle vaadata. 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar