Black Cat, Gatto nero (1981)

Kassid on veidrad ja maagilised loomad. Tegemist  on muuseas ainsa koduloomaga, kes kodustas end ise ehk otsustas inimeselooma juurde elama tulla niipea, kui see oli õppinud mingit söödavat sodi põllul kasvatama. Egiptlased kummardasid neid ja matsid  kui oma vaaraoid, kristlased vihkasid neid ja põletasid kui saatana ja nõidade käsilasi. Ka mõlemad tänapäevase õuduskirjanduse-filminduse tugisambad Edgar Allan Poe ja H.P.Lovecraft olid neist loomakestest sisse võetud .

Ning ei ole jätnud see teema külmaks ka itaalia horrorivana Lucio Fulcit. Juba tema varasemas filmis nimega "House of clocks" võis näha kassi üht lausa võtmerolli mängimas. Ning Edgar Allan Poe "The Black Cat" teemat on ta varasemalt kasutanud giallos nimedega Psychic. Tundub, et see teema jäi aga  Fulcit veidi hõõruma ja nii otsustas ta mõned aastad hiljem teha veel ühe teemat veidi põhjalikumalt  käsitleva filmi.

Üht Itaalia väikelinna tabab äkksurmade laine ning roimariks pole seejuures keegi muu kui väike sünkjas nurrumootoriga karvapall. Selline, keda sügaks heameelega kõrva tagant ja patsutaks pea peale.
Asja uurimise võtavad enda kätte Ameerika naisfotograaf  ja "keskusest" saadetud detektiiv. Kõik juhtniidid tunduvad viivat selgeltnägijani, kelle hobiks käia ööseti magnetofoniga surnuaial ning lindistada teispoolsuse hääli.

Hea film, mulle meeldis. Kena pildiline pool, hea mõnus atmosfäär ja pinge, lahe muusikataust. Üks väga omapärane ja maagiline Fulci vähetuntud müstika/õudus, soovitan. 8/10

PS: Pühendan selle posti enda kadunud karvanässi mälestuseks. Usun, et vana semu longib märkamatult siiani videvikutunnil mööda Elva udust aedadest, hekkidest ja vanadest majadest koosnevat labüriti ning hoiab silma peal võõraste dimensioonide ebardlikel olenditel, kes varjudena nurgatagustes kobistavad.