The House of the Laughing Windows (1976)

Kuigi vaatan palju Itaalia horroreid ja eriti giallosid, siis peale kolme suure vaala:  Argento, Bava ja Fulci ma kohe ühtegi teist autorit nii hoobilt öelda ei oskagi. Need mehed on juba kolme peale sellise paraja virna filme kokku vändanud, et pakub vaatamisrõõmu aastateks. Otsustasin vahelduseks siiski riskida ning veidi ka kindlalt turvaliselt rajalt kõrvale astuda ja ka mõnd vähem tuntud rezisööri proovida.

Noor restauraator Stefano saadetakse ühte maakoha kirikusse restaureerima seinamaali. Maal ise on seejuures üsna hirmuäratav, tehtud surmast ja suremisest võlutud hullu kunstniku Legnani poolt ja kujutab stseeni, kus üht pühakut nugadega võikal moel surnuks rapitakse. Lisaks paistab ta peitvat enda taga mingit pahelist saladust. Nimelt leitakse kohalik veidrik, kes lubab restauraatorile paljastada pildi kohta kogu tõe ning tutvustada talle “naervate akendega maja”, peatselt surnuna ja kellegi karvane käsi käib regulaarselt päeval tehtud tööd öösiti lõhkumas.

Hea giallo, mõjusalt atmosfäärikas, pinge, mida kohati lõika või noaga, kaunis maaliline ning süngelt salapärane ning stiilne maakoht. Lisaks värvikad maainimesed, kes samas pole muudetud ülemäära groteskseteks nagu kombeks Ameerika filmides, kus samuti maanurgad jutuks tulevad. Ning lõputwist oli üheaegselt nii ootamatu kui ka päris originaalne. Verd on vähe ja rohkem tegemist psühholoogilise pinge kudumisega, mille kvaliteedile ei saa midagi paha öelda. Tekitas tõsist huvi Pupi Avati varesemate ja hilisemate teostega teinekordki tutvuda. 8/10

Kohalikud veidrikud

Ja luukered olid kapis päris paljudel