Järgmine Amicus Productions'i horrori kogumik vaadatud. Dr Terrori õuduste maja (tegelikult küll rongikupee aga no see selleks) on Nõksu
Tortue Garden'ist varasem ja kaasa lööb ka Christopher Lee, kuid muidu kannatab ta kahjuks samade hädade all nagu ka järeltulija. Muide lühijuttudest filmi koostamine pidigi netiallikate järgi olema just Amicusele omane stiil. Raamlugu saab igaljuhul alguse rongist. Ohvreid...ptüi tahtsin öelda tegelasi on viis. Naisi erinevalt Tortue Gardenist pole ja kõik puha Inglise härrasmehed. Lisaks neile on vagunis veel Peter Cushing kes tarot kaartidega ükshaaval kõigi saatust ennustab ja neil kõhu lahti võtab.
Esimene lugu on arhitektist kes reisib Sotimaa saarele ,et seal ühel häärberil mingi vahesein maha võtta. Asjasse on seotud ka libahundid ja vana perekonna needus. Väga igav lugu, ainuke koomiline koht oli see kuidas närviline insenerihärra iga koera haugatuse peale pidevalt kohe paanikasse satub.
Teine lugu on perest kelle maja piirab sisse kiirelt kasvav ja lihahimuline metsviinapuud meenutav ronitaim. Polnud samuti naljakas ega meeldejääv. Suisa üks nõrgemaid terves filmis. Küllap juba seepärast ,et olen seda ideed juba kuskil lühijutus kohanud ja niipalju kui mäletan pani ka too lugu õlgu kehitama.
Kolmas lugu on see eest aga tubli kogus campi huumorit. Jazzimuusik, olles kusagil kuurordis puhkamas, käib öösel hiilimas ümber voodoo rituaalipaiga ning kirjutab seal salaja jõleda jumala kummardamise taustaks mängitud viisijupid üles. Hiljem kodus kombineerib neist kiirelt paar hitti valmis ja esitab kohalikus klubis. Selline räme autorõiguste rikkumine ei meeldi aga paganate jumalale kes tuleb paksu neegri ja tuulesahmaka kujul muusikut kimbutama. Kõigile netipiraatidele ja autoriõiguste eest võitlejatele kindlasti soovituslik vaatamine.
Neljas lugu oli veelgi mõnusam, vist isegi terve kogumiku parim. Tegelasteks esteet-kusipeast kunstikriitik ja moodne kunstnik kellede omavaheline süütu narrimine ja nöökamine võtab aegamööda kriminaalse tooni. Kusjuures lugu vaim-käest kes pidevalt jälitas kedagi oli tuttav, olen seda lühijuttu kuskilt kogumikust lugenud aga ei meenu millisest.
Viies on kehvapoolsem vampiirilugu kuhu on kaasatud veel ka üks traadiotsas liikuv nahkhiir. Parim koht on arvatavasti lõpustseen kus vaene peategelane üritab politseile seletada ,et ega ma niisama teda puuvaiaga läbi löönud, ta oli ju vampiir. Päriselt ka oli.
Parim twist (absurdsem oleks ehk õigem sõna) tuli aga raamloos endas. Selgub ,et mehed on tegelikult juba jupp aega tagasi rongiõnnetuse läbi surma saanud. Ju nad olid kaartide vaatamisega sedavõrd ametis ,et ei märganudki kuna pauk käis. See lõpp muudab veidi arusaamatuks need fantastilised tulevikulood. Et kas saatan lihtsalt lõbustas end meestele täielikku pada ajades või mis ? Kokkuvõtteks arvestades eelarveks olnud 105,000 dollarit pole tulemus tegelikult sugugi paha, õudust ei olnud loomulikult küll karvavõrdk kuid see eest vähemalt tubli törts huumorit.
6/10
Postitused
Järgmine Amicus Productions'i horrori kogumik vaadatud. Dr Terrori õuduste maja (tegelikult küll rongikupee aga no see selleks) on Nõksu Tortue Garden'ist varasem ja kaasa lööb ka Christopher Lee, kuid muidu kannatab ta kahjuks samade hädade all nagu ka järeltulija. Muide lühijuttudest filmi koostamine pidigi netiallikate järgi olema just Amicusele omane stiil. Raamlugu saab igaljuhul alguse rongist. Ohvreid...ptüi tahtsin öelda tegelasi on viis. Naisi erinevalt Tortue Gardenist pole ja kõik puha Inglise härrasmehed. Lisaks neile on vagunis veel Peter Cushing kes tarot kaartidega ükshaaval kõigi saatust ennustab ja neil kõhu lahti võtab.
Esimene lugu on arhitektist kes reisib Sotimaa saarele ,et seal ühel häärberil mingi vahesein maha võtta. Asjasse on seotud ka libahundid ja vana perekonna needus. Väga igav lugu, ainuke koomiline koht oli see kuidas närviline insenerihärra iga koera haugatuse peale pidevalt kohe paanikasse satub.
Teine lugu on perest kelle maja piirab sisse kiirelt kasvav ja lihahimuline metsviinapuud meenutav ronitaim. Polnud samuti naljakas ega meeldejääv. Suisa üks nõrgemaid terves filmis. Küllap juba seepärast ,et olen seda ideed juba kuskil lühijutus kohanud ja niipalju kui mäletan pani ka too lugu õlgu kehitama.
Kolmas lugu on see eest aga tubli kogus campi huumorit. Jazzimuusik, olles kusagil kuurordis puhkamas, käib öösel hiilimas ümber voodoo rituaalipaiga ning kirjutab seal salaja jõleda jumala kummardamise taustaks mängitud viisijupid üles. Hiljem kodus kombineerib neist kiirelt paar hitti valmis ja esitab kohalikus klubis. Selline räme autorõiguste rikkumine ei meeldi aga paganate jumalale kes tuleb paksu neegri ja tuulesahmaka kujul muusikut kimbutama. Kõigile netipiraatidele ja autoriõiguste eest võitlejatele kindlasti soovituslik vaatamine.
Neljas lugu oli veelgi mõnusam, vist isegi terve kogumiku parim. Tegelasteks esteet-kusipeast kunstikriitik ja moodne kunstnik kellede omavaheline süütu narrimine ja nöökamine võtab aegamööda kriminaalse tooni. Kusjuures lugu vaim-käest kes pidevalt jälitas kedagi oli tuttav, olen seda lühijuttu kuskilt kogumikust lugenud aga ei meenu millisest.
Viies on kehvapoolsem vampiirilugu kuhu on kaasatud veel ka üks traadiotsas liikuv nahkhiir. Parim koht on arvatavasti lõpustseen kus vaene peategelane üritab politseile seletada ,et ega ma niisama teda puuvaiaga läbi löönud, ta oli ju vampiir. Päriselt ka oli.
Parim twist (absurdsem oleks ehk õigem sõna) tuli aga raamloos endas. Selgub ,et mehed on tegelikult juba jupp aega tagasi rongiõnnetuse läbi surma saanud. Ju nad olid kaartide vaatamisega sedavõrd ametis ,et ei märganudki kuna pauk käis. See lõpp muudab veidi arusaamatuks need fantastilised tulevikulood. Et kas saatan lihtsalt lõbustas end meestele täielikku pada ajades või mis ? Kokkuvõtteks arvestades eelarveks olnud 105,000 dollarit pole tulemus tegelikult sugugi paha, õudust ei olnud loomulikult küll karvavõrdk kuid see eest vähemalt tubli törts huumorit. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar